Igatahes sellenädalaste tundide tulemus on nii kidur, et peaaegu polegi midagi analüüsida. Modellid ateljees on kogu mu käimise ajal viimane kui üks olnud ilusad ja rõõmsameelsed neiud ja seegi kord polnud mingiks erandiks, erilise boonusena tundus asjaolu, et tema soeng meenutas mulle väga sajandivahetuse Pariisi modernistide piltidelt tuttavat kuhilkrunni, vt ka Henri de Toulouse-Lautreci kujundatud postrit siinsamas kõrval. Nägin ära, et ateljee tunniplaanis Hommikumaalimiseks nimetatud tunnis võid õigupoolest harrastada mistahes tehnikat: kaks õpilast hoopis joonistas oma pukkide taga. |
See septembri lõpu ja oktoobri algusega nädal kujunes tõeliselt ogaraks, nagu neid ikka vahel harva leidub - jõudsin end optimistlikult registreerida esmaspäevase, neljapäevase ja reedese modelli maalimiseks ja esmaspäeval jõudsin maali isegi alustada, aga siis hakkasid muud tegevused end jõuliselt vahele suruma - töömess, mille ettekandeist üritasin iga päev midagi jälgida, et oleks pärast töötukassale millestki aru anda; sünnipäev, mil sai koos külalistega elus esimest korda projekti kirjutatud üheks rühmanäituseks; kirikupüha ettevalmistused ja laul; laupäevase kontserdi proovid ja kontsert ise - olukorras, kus tegevusi on palju ja ei õnnestu korralikult süveneda või siis tuleb hambad ristis süveneda väga napi ajaga ja kõige krooniks jäävad enda jaoks plaanitud asjad tahaplaanile, on frustratsioon ja rahulolematus väga tõenäoline tulemus. Pole suurem asi tunne, õnneks on selliseid aegu minul tõesti harva. Mõnel võib iga päev selline olla, aga eks see taluvus olegi inimestel erinev. Ma loodan, et järgnevad nädalad mulle enam sedasorti põnevust ei paku. Mida ma olen kunstiõpingute jooksul seni kaunis harva teinud - muutsin poole töö pealt positsiooni. Kui olin endale aru andnud, et modell jääb mu vaatepunktist paistma nii lollide lühendustega, et mingit normaalset kompositsiooni ma sealt välja muneda ei suuda, sättisin end pärast väikest sahmerdamist kahe joonistaja vahelt piiluma - oli väga tark otsus, vähemalt sain mingi diagonaalse joone kompositsiooni sisse, nagu kõrvalolevalt pildilt näha, lühendustega mässamine oleks tõenäoliselt väga kole ummiktee olnud. Võib-olla teine kord, kui vaim rohkem valmis, võtan selle väljakutse vastu? Justkui oleks ette aimanud, et pilt jääb pooleli - võtsin kolmepäevast tööd arvestades üldse varasematest väiksema formaadi ja proovisin seekord visandlikumat lähenemist. Et palett oli tunniks ette valmistamata, osaliselt vanade jääkidega, siis oli värvide valik ka mitte väga kalkuleeritud, vaid pigem spontaanselt kaabitud olemasolevatest kokku ja siis vaadatud, kuhu tulemus pildil sobib. Päriselt pigem neutraaltoonis valged draperiid said jälle värvilised, varjudes on sinakat, sest sinist oli üle. Mingisugune mulje õnnestus niiviisi saavutada ja seegi õpetlik. Üks koht, mis on mu jaoks olnud iga aktimodelli puhul keeruline, on suur vari reiel - esimese hooga tõmban kõik triibuliseks, püüdes erineva nurga all paistvaid pindu markeerida, aga kui seal on ka erinevate toonide üleminekud, on need tegelikult kõik hästi diskreetsed ja mahedad ja ei tohi seda üldist suuremat "varjusust" üle mängida. Eelmise nädala aktis leidsin üsna rahuldava lahenduse nende üleminekutega, kusjuures ka värvid jäid alles, aga see võis algaja õnn olla, praegusega tuleb küll veel vaadelda, mis on see, mis lõpuks pildile jääma peab. Eks need valgeks jäänud osad, mis pintslitõmmete vahelt paistavad, tule ka kuidagi üle käia. Just sain teada, et uuel nädalal on esmaspäeva hommikul veel võimalik seda modelli ja poosi maalida - ehk õnnestub pooleli jäänud tööle midagi kokkuvõtvat lisada?
3 Comments
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|