Plenäär kestis kolm päeva, korraldatud oli kogunemine Raekoja platsi ateljees ja vahendite võtmine ja sealt kavandatud maalimisepaika liikumine. Mina tegin nii, et Raekoja platsist kulgema hakkamise asemel sõitsin rattaga varahommikul oma ateljeesse, võtsin sealt maalikasti ja mõned krunditud maalialused ning liikusin kokkulepitud paika Emajõe ääres. St null sättimist-sahmerdamist ja seltskondlikku suhtlust. Sokutasin end vaikselt teiste maalijate sekka, hakkasin omas tempos tööle ja kontsentratsioon oli imeline, kahe-poole tunniga oli kolm maali valmis, kõik koloriidilt ja pintslikirjalt erinevad, üsna etüüdlikud, aga just sellises magusas parajuses, mis võimaldab ka etüüdlikul tööl tervikuna mõjuda. See oli hetk, mil hakkasin arutlema, et kus on küll päeva õnneliku produktiivsuse saladus. Ehk tõesti see, et seltskondlik suhtlus on küll väga vajalik ja meeldiv osa inimeste vahelises toimimises, aga suhtlus nõuab minult enamasti, eriti just poolvõõras grupis nagu ka see ateljee oma on, suurt vaimset pingutust, mingit nagu valvelolekut ja reageerimisvalmidust, mis pikapeale ära kurnab. Mind on alati natuke häirinud, et eesti seltskondades pole nii väga kombeks inimesi tutvustada; hea on, kui mõni on nii kuulus, et nägu ajalehest vm tead, aga üllatavalt sageli eeldatakse, et kui sa saabud kuhugi gruppi, siis tunned peagi iseenesest imelisel viisil kõiki selle grupi liikmeid. Nii ongi, et ma tegelikult ei tunne sageli end seltskonnas kuigi mugavalt ja mingi perioodi pean vastu, aga siis jälle ei suhtle. See pole sallimatus või ülbus, see on väsimine. |
Vana suvel alustatud postitus on see. Konrad Mägi Ateljee korraldatud suvise plenääri teemal saan jagada ühte avastust enda kohta, ime küll, et alles nüüd. Aga kuna ma kavatsesin ikkagi rõõmudest kirjutada, siis jaa: sain poolteist tundi rahulikult maalida, seejärel MA ja AA avastasid mu kohalolu, aga kuna mõni maal oli juba valmis ja mõni pooleli, siis toimus mõttevahetus piltide teemal, mis oli omakorda huvitav ja tore. Niisugustel tingimustel, peaaegu nähtamatuna, läheks teinegi kord kuhugi ühismaalima. Siin galerii teises reas on samad pildid raamituna, nagu nad Karlova raamatukogus olid, ja pruuni raami, mis mõõtudelt sobis peaks kunagi asendama millegi neutraalsemaga, aga siiamaani pole jõudnud.
0 Comments
Sellel nädalal alustas Konrad Mägi Ateljee jälle õppetööd. Ütlemata lahe oli uuesti maalimist alustada, ses osas pole muidugi midagi muutunud, et paras ajude pingutamine on natuurist maalimine ikka, võrreldes sügisega on vaid rohkem valgust, vähemalt selgetel päevadel. Võib-olla on mul tegemist koguni mingit laadi sõltuvusega, kuidas muidu seletada, et kui tärpentinipilv jälle ümber pea keerlema hakkab, siis on olemine korraga ütlemata õnnis ja aja kulg muutub tajumatuks. Modell oli sel nädalal vormikas, heleda näojume ja nahaga ning punakate juustega. Allpool on kenasti näha ka, et see heledus pani kohe töö algusele pitseri - markeerisin esimesena valguseküljed ära pluss silmatorkavad refleksid, mis langesid roosakaspunaselt ja kollaselt draperiilt. Seejärel hakkasin areldi katma keskmises tumeduses kohti, mille toonides ma kohati väga kindel ei olnud. Selles etapis tuli juhendaja AA-lt soovitus panna kogu varjuosas vorm läbimõeldult paika ja alles selle juurde "magustoiduks" valgusepoolele toonid anda. See töötas väga hästi - ongi väga problemaatiline korraga neid timmida, sest silm ju kohandub. Ma mõtlen siin seda, et kui uurida vaheldumisi varju ja valguse värvitoone, siis eelmine vaadatud asi mõjutab ja hindamine on võib-olla selle võrra ebaadekvaatsem, aga kui keskenduda nt ainult varjupoolele, siis seal saab need suhted ühe piirkonna sees kergemini paika. Muidugi kohe ainult varjust alustada ma vist ei suudaks - tohutu tahtmine on kõige silmahakkavamad toonid kohe alguses ära märkida ja need olen ma enamasti alati mõne laiguga paika pannud. Üldiselt sai väga palju lõplikust maalist juba alguses paika, hilisemaid täpsustusi tegin õlgade ja kaela joontes ning profiili sai vastavalt kaela vormi väljakujundamisele veidi tõstetud. Pilte on siin galeriis rohkem kui tavaliselt olen teinud, iga päev dokumenteerisin poole maalimise pealt pausi ajal ka. Kolme päeva tulemus on see, ühel nädalapäeval ma ei käinud. Reedel sain aru, et midagi väga sisulist ei oska valminud pildile juurde lisada, ja võtsin kodust kaasa ühe väikese A4 formaadis papi, millele olin kunagi õhukeselt kandnud paletile jäänud värvid. Koloriidilt sobisid aluse värvid selle nädala draperiidega, seal oli punast, tumedamat ja heledamat paabulinnurohelist ja teravat sidrunkollast. Minu meelest said nii akt kui portree väga head, eriti arvestades, et maalimises oli pikem vahe olnud, ja kui akt oli mul tehtud harjumuspärasemas laadis, värvilaikude mosaiigina, siis portree oli maalimaneeri mõttes midagi täitsa uut, selle joonte alt läbinähtava aluspinna ja poolõhukese värviga mõnevõrra suvalise määrimisega. Õhinal panin selle kohe fessaris toimuva kunstnike pildimängu esimeseks maaliks.
Täname Jakobi Galerii galeristi Helena Aadlit, kes virtuaalnäituse kujundas ja tänu ka kõigile neile, kes oma pilte saatsid! Näituse avaleht: Teine näitus, milleks tuli jalad kõhu alt välja korjata ja midagi raamida, oli ateljee kevadnäitus, mis mulle kui TÜ raamatukogus töötanud inimesele on hästi tuttav, ainult et tean seda kui vaataja. Ateljees oli riiulile kogunenud kolmteist maali, enamjaolt aktid, kaks portreed ja üks sinises kleidis daam lillevaasiga. Tahtsin ju veel tookord, kui poolaasta tunnid läbi said ja talvevaheaeg algas, teha väikese kokkuvõtte sellest, mis muljed ja tulemused mul poolaastast on, aga asi jäi kuidagi ripakile, ju siis ei viitsinud. Nüüd on paras võimalus. Sõelusin välja pildid, mis olid olemuselt ja kompositsioonilt terviklikumad - paratamatult natuurist maalides võid keskenduda detailidele ja terviku jälgimise unustada, see terviku hoidmise oskus kasvab muidugi kogemusega. Mõne muu tulevase näituse jaoks raamima pidin neid nagunii ja võtsin töid ateljeest terve peotäie. Laadilt olid nad erinevad - mõni oli väikeste värvilaikude mosaiik ja sellisena eksperimentaalsemana mõjuv (kuigi nii ma olen ammust ajast maalinud) ja mõned väiksemas formaadis maalid olid pehmemad ja üldistavamad. Ka juhendajate vaatenurk mõjutas, nagu varasematest maalipostitustest välja tuli, nad olid kaunis erineva lähenemisega ja soovitasid töö valmimisel erinevaid suundi - värvikäsitlusega tegelesid muidugi kõik. Portreed võtsin raamida mõlemad, sest kumbki oli oma karakteriga ja need said kenad värvilised.
Roosast aktist mul korralikku pilti pole, aga eks ma uuel nädalal jõuan veel raamitud töödest enne näitusele minekut foto teha. Jään põnevusega ootama, millised ja kuhu sel näitusel siis pannakse - raamatukogus on seinapinda võrreldes remondieelse ajaga jäänud kõvasti vähemaks ja võimalik, et seina läheb ainult üks pilt igaühelt, aga kuraatoritel on vähemalt millegi hulgast valida. Ülevaatenäitus läks üles TÜ raamatukogus kahele näitusepinnale, see sai igati lahe ja vaheldusrikas ja sellest ma kirjutasin natuke muljemärkmetes.
Selle aasta viimasel maalinädalal oli motiiv ülikülluslik: istuv akt põrsaroosa-vichyruudulise linaga kaetud diivanil, kõrval palju anumaid koiduroosa linaga kaetud ümmargusel laual ja mitu taustadraperiid, üks neist lausa igat värvi lapiline. Protsessist on kahjuks vähe pilte, sest ma käisin küll kohal ja usinalt maalisin, aga unustasin fotosid teha. Juhendajaks oli AA, kes ise ka pilti maalis, tehes vaid aeg-ajalt väikese ringkäigu muude tööde vaatamiseks.
Kirjutangi neist kahest nädalast korraga.
Sellel nädalal oli sohvale draperiiks visatud päratu safrankollase-oranžika-punase kirjust läikivast kangast kardin, mitte küll niisuguse erksusega nagu minevanädalane geraaniumiroosa taustakangas, ja modell oli heledamapoolse jumega ja heledate juustega akt. Mul tulid töös ihutoonidesse kohe rohelised sisse, sest keha värvid paistsid kõik õrnemad ja punasele vastupidises suunas kiskuvat sellel taustal, aga refleksid olid jälle punased ja oranžikad. Üsna keeruline tundus. Juhendaja oli MM, kelle leivanumber on suured üldistused ja laiad varjud ja värvikasutus, detailide kallal nokkimisest ta seevastu eriti ei pea.
Sel nädalal oli õnn maalida titekõhukesega modelli, hilinesin tundi ja sain valguse poolest kaunis pimeda koha, aga sealt oli väga ilus profiilivaade. Modelli pildile kadreerimisega mässasin hea hulga aega, päris õige võib-olla see peaaegu-servale-nõjatumine polnud, aga siis jäi hulga ilusaid valgusepindasid pildi keskosasse. Taustal oli tegelikult üks kaasõpilane, aga ma aimasin, et tema paigutamine sinna pole vast kerge ja võib minna kirjuks, sellepärast paigutasin sinna hoopis Mägi maali repro, mis muidu jäi rohkem paremale. Ei jätnud seda ka muidugi kommenteerimata lausega "Ma L-t ei hakka maalima, panen sinna hoopis selle Konrad Mägi maali, mis näeb hulga parem välja - " see kõlas täpselt nii halvasti nagu siin kirjas, õnneks keegi ei solvunud.
Jõudsin juba eelmises postituses kõvasti hädaldada, et pilt jäi pooleli ja edasi tegutsemiseks napib julgust. Tõsi mis tõsi, rohkem kogemust on mul pikaajaliste poseerimistega, aga mitte sellise visandlikkusega, mis visandlikkuseks peab jääma ka valmis pildis. Esmapäeval poseeris sama modell uuesti ja minu edasine töö maaliga nõjatus kaunis sagedasele kinnituse otsimisele juhendaja käest. Unustasin selle eelmise nädala kohta kirja panna, aga eelmisel ja sellel nädalal mõlemil jagas näpunäiteid Maire Aarsalu. Juba on mulle selgeks saanud, et erinevate juhendajatega tulevad natuke erineva lähenemisega maalid - igaüks näeb seda värvikäsitlust ja lõpetatuse-lõpetamatuse suhet pisut erineva nurga all, mis sest, et põhimõte on äratuntavalt sama. Üks asi, mida MA päris mitu korda rõhutas, oli töös värskuse hoidmine - ses kontekstis ei ole visandlikuna mõjumine paha, aga maal peab samal ajal mõjuma ka lõpetatuna, vaat selline köielkõnd siis.
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|