Sel nädalal oli poseerimas kunagi sinise kleidiga maalitud heleda jumega modell - istuv akt, heleroheline sohva ja tumeroheline draperii, hammaste murdmiseks ka lumivalge lina modelli jalgade all. Mina jälle otsustasin teoks teha oma kunagi antud lubaduse võtta väiksem formaat ja vaadata, mis maalides juhtub - alused olin juba eelmisel nädalal valmis teinud. Juhendaja oli MM, kes mulle seda väiksemat formaati soovitaski.
Ateljeetund oli selle võrra eksootilisem, et käsi desinfitseeriti ette ja taha ning kõik maalijad kandsid vastavalt epidemioloogilisel olukorrale maske; modell oli küll ilma maskita, aga temast olid kõik nagunii vähemalt kahe meetri kaugusel, nii et ta oli vähem ohustatud kui me keegi - võib ju loota. Ei saanud kuidagi muidu, kui pidin kodus tagantjärele joonistama väikese visandi nii-öelda ajaloo jaoks (vt paremal). Ei tea, kuidas edaspidi? |
Juba ammu on mind natuke nörritanud, et suuremat pilti maalides kulub pinna katmisele ütlemata aeg - ja peaks siis ainult modelli maalima, kes võtab enda alla murdosa sellest pinnast, aga ei, taust tuleb ka lõuendile kanda ja taustaks valitud värvidest hakkavad modelli toonid kenasti sõltuma. Nende kokkumäng annab lõpuks pildi meeleolu, ruumi ja valguse. Nii et pole pääsu suurte pindade katmisest ja sellele läheb teinekord väärtuslik aeg, mil kibeleks tegelikult juba modelli kallale asuda.
Väikese formaadi puhul pääseb sellest tõesti. Pärast kahetunnist maalimist (jäin jälle hiljaks nagu viimasel ajal sageli) oli taust peaaegu täiesti valmis ja modellile esialgsed värvid antud. Kokkuvõttes olin esmaspäeva lõunaks pildiga sama kaugel kui suurema formaadiga olen olnud umbes neljapäeva hommikuks (selleks ajaks on tehtud umbes kaheksa tundi tööd). Nüüd võiks sellel teemal isegi matemaatikaülesande koostada "...siis mitu suurt ja mitu väikest pilti jõuab ta maalida 16 tunniga?" - aga seos pole loomulikult nii lineaarne.
Panin ritta pildi valmimise järgud esmaspäeva lõunal, teisipäeval pärast üht tundi ja teisipäeval pärast teist tundi. Alusjoonistuse tegin kuidagi iseenesestmõistavalt rohelisega, esimene katmine sai modelli osas tumedavõitu (foto natuke valetab), tegelikult olid ihutoonid sügavrohelisel taustal palju heledamad. Tausta jaoks sai segatud sooja kroomrohelist ja külma koobaltrohelist, eri kohtadesse siis ühe või teise ülekaaluga, ja kohati tumedust ja soojemat tooni antud läbipaistva marsskollasega. Kasutasin marsskollast harjumuspärase india kollase asemel, nad on pisut sarnased, aga marsskollane on pruunima tooniga ja ilmselt pöördun mõne aja pärast india kollase juurde tagasi, mis tundub mulle nüansirikkamana. Enamik sellest taustast jäi ka lõppvarianti alles, ma ei parandanud suurt midagi peale mõne väikese laigu modelli ümbruses diivanil. Teine toon, mida väga palju pole kasutanud, aga siin sobis oli saharakollane (tegelikult hansakollane 65), mida sai segades ootamatult palju rakendada sohva heledate toonide juures. Valge lina maas oli ilmselgelt tegelikult muuga võrreldes liiga valge, leiutasin talle mingi rea heledaid toone, et ta pildist liiga järsult välja ei murduks - jalgade vari sellel sai paika sooja violeti poole kalduva halliga. Violetti ma esialgu pilti üldse ei plaaninudki, aga kuidagi hajameelselt lülitasin tausta tehes kompositsiooni ka modelli hommikumantli ja sinna see siis jäi. Pärast jõudis sarnaseid värvitoone kehale ka. Poolvarjudega oli kõvasti tegemist - näiteks reie pinnad olid kõik poolvarjus, samuti osa torsost ja käest käetoel; need sai mul lõpuks kõik eri värvi, sest punast, rohelist ja violetti ma seal ikkagi nägin ja registreerisin. Vahepealsetes faasides oli palju järske valguselaike, neis osa ma võtsin juhendaja soovituse järgi maha ja lõppvariandile andsin heledust juurde mahedamate pindadega.
Kolmapäev jäi minul ateljees vahele, sest tulin Tallinnast kursuselt, aga neljapäeval võtsin teise väikese formaadi ja katsusin portreed maalida. Jäin endisele kohale seisma ja hakkasin visandama. Kui ma eelmise pildi olin maalinud suures osas prillideta ja vahel neid ainult kontrollimiseks ette pannes - mul on kerge lühinägelikkus ja see mingil määral isegi kergendas üldistamist - siis portree puhul, kus tulemus (loe: sarnasus) sõltub väikestest nüanssidest, tuli maalida prillid peas. |
Kõik lugejad, kes on pidanud maski ja prille koos kandma, teavad, mis juhtus, ma ei hakka siin kirjeldusele ruumi raiskama. Lõpuks pidin oma ninasõõrmed ikkagi maskist välja voltima.
See portree oli ikka üks paras suur tegemine. Ma olin seda modelli ju korra juba maalinud, kulutades tema näole isegi rohkem aega ja vaeva, kui pildi loogika oleks seda eeldanud, aga ikkagi jäin seekord kuidagi kohale tammuma. Tegin pilti kaks päeva. Esimesest faasist ei olegi mul fotot, sest olin tulemusega nii rahulolematu, et kuidagi ei kutsunud jäädvustama. Kusjuures eeljoonistus oli enam-vähem, teatava sarnasusega. Aga kui ma värvidega tööle hakkasin, siis jäid eri kohad näos eri faasidesse ja lõpuks kadus järg käest. Katsun kirjeldada - väikseid sarnaseid elemente oli iga näo-osa juures eraldi, kuid esimese päeva lõpuks jäi nägu liiga laiaks ja ümaraks, juuksed pealael miskipärast kohevamaks kui elus, nii et pea kuju läks teiseks, silmakoopa vorm jäi ebamäärane, mis omakorda ei lasknud korralikult hinnata silmade vahet, ja lõua kuju poolprofiilis ainult ligikaudne, mitte täpne. Pidev ülemaalimine oli kah osades kohtades viinud värvid ärasuremise äärele.
Kusjuures kaasõpilased vaatasid mu tööd ja juhtisid tähelepanu: MT tegi õige märkuse näo laiuse kohta, aga see koht, mida ta soovitas parandamiseks muuta, polnud minu meelest õige ja ma järgisin oma ideed; ja teisel päeval, kui mul juba pea ja näo kujuga hakkas korda saama, tegi KO märkuse silmade kohta, mis oli väga hea parandus. Nii et tasub kuulata - muidugi nõuanded ise läbi sõeluda - seda, mida teised maalijad märkavad. Nördinud sellest, et juukselained ei tahtnud maalides välja tulla (vist nägin vaimusilmas Mägi "Norra tütarlapse" laadset lahendust ja üritasin järgida), viskasin teisel päeval pintsli käest ja parandasin suuri vorme labidaga. Sellega mõnes kohas tausta täites sai nagu nõiaväel juuste ja pea kuju paika (vist pole kelluga maalides mõtlemise ja valesti tegemise aega nii palju kui pintsliga ja värvitoon jääb ka puhtam), käisin üle ka osa keha toone. Näole andsin pintslilaikudega valgust ja värvi juurde, natuke kuidagi terav ta lõpuks jäi, aga eks see ole ka mu enda meeleolu, mis sisse läks. Vähemalt ei saanud mingi kohutavalt lakutud asi, vaid seal on ikka karakterit sees, vahet pole, kelle oma. Portree on küll kohutavalt raske, aga seda on samal ajal tore ja huvitav maalida. Nii et tahaks teine ja kolmas kord veel proovida. | Paletiga: kollastest kasutasin kahvatut briljantkollast, mida pole pildis näha, ja külma strontsiumkollast, ookrit, marsskollast ja roosakat naapolikollast; rohelistest peale kroom- ja koobaltrohelise veel kroom-koobalt-türkiissinist, punased olid tavapärased kinakridoonpunane ja inglispunane, mida läks vähe, ja tsink- ja titaanvalge, Payne's gray ja ultramariin |