Neljandal nädalal oli aktile vahelduseks figuur, see tähendab modell, kellel on rõivad seljas; niipalju kui ma kinni püüdsin, otsustab seda, mis kostüümiga modell poseerib, küllaltki palju ka tunni juhendaja. Motiiv oli seekord kaunis keeruline ja detailirohke, kohe "sihuke Elmar Kitse motiiv, naine ja lilled mõlemad pildis", nagu kõlas üks lendlauseke seadeldise kohta. Juba pildile paigutamine võttis mul mõningase aja, keskeltläbi kauem tavalisest. Esialgu tahtsin, et pea kohal oleks rohkem avarust, kuid see ei toiminud, figuur hakkas avaramas ümbruses kuidagi väikese ja kribuna mõjuma; joonistust tegin hea mitu korda ümber ja ega see lõpukski ideaalne ei saanud, nagu kõrvalolevalt pildilt näha (fotol vasakul on ligikaudu esimese ateljeetunni esimese 60 minuti tulemus). |
Allapoole neljasesse galeriisse olen pannud pildid, mis tegin iga ateljeetunni lõpus (st kolme tunni töö), kokku kuluski pildi peale neli päeva. Me juhendaja MA soovitas maalida figuuri nii, et joone ilu ka kompositsioonis mängima jääks - pisut sain seda juba kogeda eelmise modelli puhul eelmisel nädalal, kus lõplikul maalil on kohati joonistust näha). Üritasin siis nõuannet seekordki järgida, olulise rolli pildis said kauni joonega jalad ja vägevad viietolliste kontsadega sametkingad, mis minu meelest poseerijale teatud karakteri andsid. Kingadega oli väike intsident ja diskussioon ka: kui ma teisipäeval tundi jõudsin, oli üks kaasõpilane lasknud kingad teist värvi ja madalamakontsaliste vastu välja vahetada, sest tema positsioonist oli raske pahkluude vormile pihta saada nende tumedate kõrgete kingadega. Mille peale mina hakkasin õiendama, et mul mängivad need kingad pildis vägagi olulist rolli ja ilma nende kontsadeta pole jalgadel ka sellist jõulist vormi nagu on kõrge kontsaga. Lõpuks panime kiriku keset küla: M maalis ruttu pahkluud valmis, sel ajal kui ma tausta ja lilledega tegelesin ja siis tegi modell jälle vahetuse.
Õhukestes siidisukkades jalgu oli kuidagi oluliselt keerulisem maalida kui oleks olnud sukkadeta - need läiked, see siledus ja natuke tabamatult eest ära libisev karakter, samas pidi arusaadavalt säilima vorm võrdselt näiteks kätega, need ei tahtnud kuidagi koos välja tulla. See tulemus, mis lõpuks pildile sai, see tuli tänu eri osade korduvale katmisele õhukeste laseerivate kihtidega, vastukaaluks näole ja kätele, kus kasutasin opaakseid värvilaike. Kui pinnad olid enam-vähem kaetud, hakkas ühesugune joonistusejoon jalgadel siiski mind häirima ja lõhkusin selle erinevate värvitoonidega jalgade eri osades, see päris töötas.
Üks naljakas kogemus oli ka: teisel päeval ei saanud juhendaja tulla ja pidime töötama iseseisvalt. mulle oli ta öelnud midagi "ära siis ära riku" vaimus .. irw - väga julgustav, eks ole .. , küllap huumoriga, aga teisel päeval tegingi ateljees usinalt tagumikutundi, st väga palju vaatlesin ja suhteliselt vähe maalisin ning pidevalt oli tunne, et juhe on totaalselt kokku jooksnud ja midagi ei oska. Ma isegi ei tea, äkki on juhendaja kohalolul ka pelgalt platseeboefekt mõnikord, aga mingi positiivne efekt sellel igatahes on. Meelde tulid igasugused need kohad erinevatest filmidest - küllap on igaüks mõnd sellist näinud, maalikunstnikule väga naljakas vaadata - kus näitleja, kes kehastab kunstnikku, paneb küll käe pintsli ja värviga pildi külge, aga mitte iial ei kata ta midagi julgelt ega loo värvilaiguga vormi, vaid ikka viimistleb mingit serva või varju juba enam-vähem olemasolevas kompositsioonis. Tundsin end vot täpselt sellise tüübina, kes maalides oma turvatsoonist ei välju. Tunni lõpus muidugi mõningane kindlus tekkis suure vaatlemise peale, jõudsin maaliga taas veidi edasi, aga kogemus oli küll huvitav.
Õhukestes siidisukkades jalgu oli kuidagi oluliselt keerulisem maalida kui oleks olnud sukkadeta - need läiked, see siledus ja natuke tabamatult eest ära libisev karakter, samas pidi arusaadavalt säilima vorm võrdselt näiteks kätega, need ei tahtnud kuidagi koos välja tulla. See tulemus, mis lõpuks pildile sai, see tuli tänu eri osade korduvale katmisele õhukeste laseerivate kihtidega, vastukaaluks näole ja kätele, kus kasutasin opaakseid värvilaike. Kui pinnad olid enam-vähem kaetud, hakkas ühesugune joonistusejoon jalgadel siiski mind häirima ja lõhkusin selle erinevate värvitoonidega jalgade eri osades, see päris töötas.
Üks naljakas kogemus oli ka: teisel päeval ei saanud juhendaja tulla ja pidime töötama iseseisvalt. mulle oli ta öelnud midagi "ära siis ära riku" vaimus .. irw - väga julgustav, eks ole .. , küllap huumoriga, aga teisel päeval tegingi ateljees usinalt tagumikutundi, st väga palju vaatlesin ja suhteliselt vähe maalisin ning pidevalt oli tunne, et juhe on totaalselt kokku jooksnud ja midagi ei oska. Ma isegi ei tea, äkki on juhendaja kohalolul ka pelgalt platseeboefekt mõnikord, aga mingi positiivne efekt sellel igatahes on. Meelde tulid igasugused need kohad erinevatest filmidest - küllap on igaüks mõnd sellist näinud, maalikunstnikule väga naljakas vaadata - kus näitleja, kes kehastab kunstnikku, paneb küll käe pintsli ja värviga pildi külge, aga mitte iial ei kata ta midagi julgelt ega loo värvilaiguga vormi, vaid ikka viimistleb mingit serva või varju juba enam-vähem olemasolevas kompositsioonis. Tundsin end vot täpselt sellise tüübina, kes maalides oma turvatsoonist ei välju. Tunni lõpus muidugi mõningane kindlus tekkis suure vaatlemise peale, jõudsin maaliga taas veidi edasi, aga kogemus oli küll huvitav.
Tegelikult annan endale aru, et seekordne keerukas motiiv oli natuke hammaste murdmine mulle. Juhtus jälle see, mida olen mõnikord varem ja eriti ülikooliõpingute ajal maalides kogenud: keskendusin ilusa modelli ja lillede äramaalimisele ning unustasin tähelepanu pöörata suurema terviku tekitamisele. Koloriidis on pisut liiga palju lokaaltoone, mõni teine õpilane sai pildiliselt ühtlasema tulemuse minu meelest. Kui ka osade kaupa vaadeldes on väga häid kohti, on tulemus sutsu ebaühtlane, võib-olla kui vasakul oleva valge kardinaga midagi teha, siis õnnestuks ka ühtlasemat muljet saavutada. Elmar Kitsest, kelle maalid on väga terviklikud oma elementide omavahelises harmoonias, jäi tulemus igatahes miilide kaugusele, ütleme et lausa teisele mandrile.
Kui vaatan oma paletti, siis värvid selle nädala modelli jaoks on kangesti samad mis kõige esimeses tunnis - arvatavasti sellepärast, et figuuri taustaks pandi sama petroolisinine flanell-lina nagu esimese nädala aktimodellil. Võrreldes esimese nädalaga taipasin küll rohkem sooja kroomrohelist kasutada, aga näiteks tuubivioletti, hoolimata sellest, et lillad lilled olid seadeldises ja ka külm valgus sisaldas mingit violeti varjundit, violetti ma paletile ei pannud ja segasin kõik toonid ultramariinist ja kinakridoonroosast - lihtsalt ei tunne end valmis violettidega kindlalt (kahepaikne selline - heledana valgusetoon, tumedana varju- või poolvarjutoon), võib-olla peaks temaga rohkem harjutama. |
Ma panen siia alla lõpuks foto oma kuu aja jooksul ateljees valminud maalidest. Mulle meeldib, et olgugi kõik kenad värvilised, on nad kõik pisut erineva lähenemisega motiivile - see on kindlasti erinevate juhendajate teene, kes juhivad tähelepanu eri asjadele, mida maalides jälgida. Tunnen, et olen kuu ajaga kõvasti arenenud ja mõtlen vahetevahel, et tean paremini kui iial varem, mida peaksin otsima.