Täiendan end praegu, kus mul kaheksast viieni tööd pole, Konrad Mäe Ateljee Seltsi maalistuudios. Süsteem on selline: igal nädalal uus modell, kes poseerib terve nädala jooksul sama; igal nädalal uus juhendaja. Sellel nädalal jagas soovitusi Margus Meinart. Võtsin esimese nädala teemaks, et mitte end päris neljaks tõmmata, nädalase akti, arvestusega, et teisipäev jääb kirikupüha tõttu vahele. See tundus mulle ülikooli maalistuudiumit meenutades kõige tuttavam ja pika figuuripausi järel esimeseks meeldetuletamiseks kuidagi sobiv. Muude võimaluste hulgas olid krokiitunnid, kolmetunnine figuur ühel päeval ja laupäevane kombineeritud tund, kus algul olid lühikesed poosid ja pärast mõnevõrra pikem maalisessioon. Tegelikult kavatsen need ka tulevikus kõik ära proovida. Aga jõuab. Panen mõne lausega oma uued kogemused kirja. Ma tean oma nõrkusi juba ülikooli maaliosakonna ajast, aga on ka meeles, et vaid üksikjuhtudel oskas keegi soovitada millegi muu katsetamist kas või selleks, et piire proovida. Et kui objekti kujutamisega probleeme pole, kuhu siis võiks edasi liikuda. | |
Stsenaarium üks on see, et ma vägagi kipun unustama end lihtsalt seda modelli välja maalima. Sest noh, ilus ju ikkagi, huvitav ja puha. Hakkan hasartselt vaatama igasuguseid detaile: oo, näed kõht kumerdub siin kenasti, peaks selle vormi kuidagi välja tooma; aga siin, näed, on huvitav refleks käe alaküljel ja siin, vaata, kumab voodikatte värv nahapinnal nii ilusasti vastu. Ja tulemus on siis see, et need üksikud detailid lippavad käest minema ja mõjuvad küll eraldi võttes huvitavalt, aga ei hakka omavahel koos kõnelema.
Stsenaarium kaks on variant, et modelleerimiseks põhiliselt chiaroscurot kasutades - olen ju hea joonistaja ja ei raatsi ega oska seda radikaalselt üle parda virutada - hakkab värvide mitmekesisus ära kaduma, kõik varjud lähevad halliks või mingit muud ebamäärast tooni - eiei, hall on väga huvitav toon kogu oma variantide mitmekesisuses, aga tal peab oma sõnum olema suuremas kompositsioonis teiste värvilaikude kõrval; kui ta hakkab tähistama kogu pildi ulatuseas ainult valguse puudumist, siis on midagi viltu.
Stsenaarium kolm on see, et modelli enda keha peal on värvid juba ikkagi enam-vähem paigas ja nende omavahelised suhted on niisuguses tasakaalus, et modell on oma vormiga olemas, aga ümbritsev taust ja kangas, mille peal ta pikutab, on hoopis omaette elemendid mõlemad, nagu oleks modell paberist välja lõigatud ja taustale kleebitud. Selles mõttes, et tausta kujutamine on siis modelli enda kujutamisega võrreldes jäänud üheplaaniliseks, aga nad peaksid tegelikult ühes ruumis paiknema. Muide, sellesse punkti jäin oma koolitöödega tavaliselt pidama, sest edasi ei osanud minna.
Järgneb reportaaž rajalt. Panin töö faasid õpetlikkuse mõttes ühele pildile kokku - esimeses visandis, reas kõige ülemine, mis valmis esimesel poseerimissessioonil, on, nagu näha, juba väga palju üldist paigas, on ka mõnusat spontaanset pintslijooksu, aga sporaadiliselt: pind on kaetud vaid osaliselt, mõnes kohas väga õhukeselt ja üldine mulje on just nimelt väga visandlik.
Ausalt näeb see esimene visand siin fotol parem välja kui ta elus nägi - kui ma üritan seda vahet sõnastada, siis võib-olla sobib öelda, et minu jaoks oli selles tulemuses kuidagi vähe otsusekindlust. Ei piisa sellest, et ma midagi teen, ma pean teadma, mida ma teen! Võrdluseks panen siia tsitaadi 16. sajandi muusikaõpikust: "Muusik erineb lihtsalt lauluharrastajast selle poolest, et ta teab, mis häälte vahel laulu jooksul toimub; lauljat aga, kes jõuab laulu lõppu teadmata, miks tema partii on just selline nagu ta on, võib võrrelda joodikuga, kes jõuab küll koju, aga ei tea, kuidas see juhtus." Sellest reast puudub õigupoolest pilt ühest staadiumist, mis tekkis, kui ma erimest visandit hakkasin üksikuid detaile tehes üle maalima (vt stsenaarium 1) ja vormi uuesti paika ajades värvid hakkasid ära surema (vt stsenaarium 2). Hakkasin neljapäeva hommikul seda jõledust likvideerima ja unustasin dokumenteerida. Juhendaja soovitas ka rohkem värve otsida ja vajadusel koguni "hullu pannes" - selle hullupanemise ree peale ma küll ei jõudnud ja jäin pigem ettevaatlikuks. Võib-olla teine kord, kui vaim rohkem valmis. Teine pilt reas kujutabki faasi, kus pudruseks läinud toonidele on jälle midagi värvilisemat peale tõmmatud. Avastasin, et kui maal on mu nina ees, siis tundub iga värvilaik olulise uuendusena, aga tegelikult tuleb tööd paari meetri pealt vaadata, et aru saada, kas see tervikus ka mõjule pääseb või oli ainult üks ninanokkimine. Kolmas pilt on see faas, kus modellil on vorm olemas, ta on ära kujutatud, aga saaks edasi minna üldise ruumiga. Neljandal sai parandatud kohati joonistust ja töödeldud modelli eri osasid vähem võrdseks, et pilt nii-öelda ära fraseerida. Tõepoolest, torso tõusis varju kõrval iseseisvamalt esile küll. Järgisin juhendaja soovitusi, ega vist ise ei oleks selle kõige peale tulnud. Ja lisasin oma igatsetud otsusekindlust teravate värvilaikudega, eks teine kord katseta põnevamate värvidega. |
Ilmselt sain selle esimese stuudiokorraga teada oma nii-öelda automatismid; nüüd tuleks vaadata, kuidas neist teadlikult mööduda ja mitte keskenduda niivõrd objekti kujutamisele kuivõrd rohkem üldisele tervikule. Kuigi suure akti maalimine on ka füüsiliselt päris pingutav, ei läheks ma siiski väiksemale formaadile, sest elu on näidanud, et pisikesel pinnal olen nagu kännu taga kinni.
Mulle väga sobib, kui juhendaja oskab end mingilgi määral sõnadega väljendada, mitte ei aja mingit mulli stiilis "see pole veel see, sa otsi veel". Kuidas ma otsin, kui ma ei tea, mida otsida? Selles mõttes MM õpetamine sobis mulle, et ta oskab oma mõtteid isegi väga täpselt arusaadavaks teha. Kuigi ta ise ütles, et maalib intuitiivselt, siis paistab, et vähemalt üritab ka õpilase kingadesse korraks astuda.
Mulle väga sobib, kui juhendaja oskab end mingilgi määral sõnadega väljendada, mitte ei aja mingit mulli stiilis "see pole veel see, sa otsi veel". Kuidas ma otsin, kui ma ei tea, mida otsida? Selles mõttes MM õpetamine sobis mulle, et ta oskab oma mõtteid isegi väga täpselt arusaadavaks teha. Kuigi ta ise ütles, et maalib intuitiivselt, siis paistab, et vähemalt üritab ka õpilase kingadesse korraks astuda.