Vana suvel alustatud postitus on see. Konrad Mägi Ateljee korraldatud suvise plenääri teemal saan jagada ühte avastust enda kohta, ime küll, et alles nüüd.
Plenäär kestis kolm päeva, korraldatud oli kogunemine Raekoja platsi ateljees ja vahendite võtmine ja sealt kavandatud maalimisepaika liikumine. Mina tegin nii, et Raekoja platsist kulgema hakkamise asemel sõitsin rattaga varahommikul oma ateljeesse, võtsin sealt maalikasti ja mõned krunditud maalialused ning liikusin kokkulepitud paika Emajõe ääres. St null sättimist-sahmerdamist ja seltskondlikku suhtlust. Sokutasin end vaikselt teiste maalijate sekka, hakkasin omas tempos tööle ja kontsentratsioon oli imeline, kahe-poole tunniga oli kolm maali valmis, kõik koloriidilt ja pintslikirjalt erinevad, üsna etüüdlikud, aga just sellises magusas parajuses, mis võimaldab ka etüüdlikul tööl tervikuna mõjuda. See oli hetk, mil hakkasin arutlema, et kus on küll päeva õnneliku produktiivsuse saladus. Ehk tõesti see, et seltskondlik suhtlus on küll väga vajalik ja meeldiv osa inimeste vahelises toimimises, aga suhtlus nõuab minult enamasti, eriti just poolvõõras grupis nagu ka see ateljee oma on, suurt vaimset pingutust, mingit nagu valvelolekut ja reageerimisvalmidust, mis pikapeale ära kurnab. Mind on alati natuke häirinud, et eesti seltskondades pole nii väga kombeks inimesi tutvustada; hea on, kui mõni on nii kuulus, et nägu ajalehest vm tead, aga üllatavalt sageli eeldatakse, et kui sa saabud kuhugi gruppi, siis tunned peagi iseenesest imelisel viisil kõiki selle grupi liikmeid. Nii ongi, et ma tegelikult ei tunne sageli end seltskonnas kuigi mugavalt ja mingi perioodi pean vastu, aga siis jälle ei suhtle. See pole sallimatus või ülbus, see on väsimine. |
Aga kuna ma kavatsesin ikkagi rõõmudest kirjutada, siis jaa: sain poolteist tundi rahulikult maalida, seejärel MA ja AA avastasid mu kohalolu, aga kuna mõni maal oli juba valmis ja mõni pooleli, siis toimus mõttevahetus piltide teemal, mis oli omakorda huvitav ja tore. Niisugustel tingimustel, peaaegu nähtamatuna, läheks teinegi kord kuhugi ühismaalima.
Siin galerii teises reas on samad pildid raamituna, nagu nad Karlova raamatukogus olid, ja pruuni raami, mis mõõtudelt sobis peaks kunagi asendama millegi neutraalsemaga, aga siiamaani pole jõudnud.