Ateljees on käijaid väheks jäänud. Sel nädalal oli olemas meesmodell kavandatud portree ja figuuri maalimiseks, aga iga päev oli kohal ainult kaks maalijat, ühel päeval kolm (või oli siiski neli? ei mäletagi enam). Ise jõudsin tööle ainult kahel päeval planeeritud nelja asemel, segaduse pärast Pärnus toimuva kursusega, mis mul neljapäeva-reede endale võtsid. Kahe päeva jooksul tegin kaks maali ja vaheastmeid seekord ei dokumenteerinud.
0 Comments
Sellel nädalal alustas Konrad Mägi Ateljee jälle õppetööd. Ütlemata lahe oli uuesti maalimist alustada, ses osas pole muidugi midagi muutunud, et paras ajude pingutamine on natuurist maalimine ikka, võrreldes sügisega on vaid rohkem valgust, vähemalt selgetel päevadel. Võib-olla on mul tegemist koguni mingit laadi sõltuvusega, kuidas muidu seletada, et kui tärpentinipilv jälle ümber pea keerlema hakkab, siis on olemine korraga ütlemata õnnis ja aja kulg muutub tajumatuks. Modell oli sel nädalal vormikas, heleda näojume ja nahaga ning punakate juustega. Allpool on kenasti näha ka, et see heledus pani kohe töö algusele pitseri - markeerisin esimesena valguseküljed ära pluss silmatorkavad refleksid, mis langesid roosakaspunaselt ja kollaselt draperiilt. Seejärel hakkasin areldi katma keskmises tumeduses kohti, mille toonides ma kohati väga kindel ei olnud. Selles etapis tuli juhendaja AA-lt soovitus panna kogu varjuosas vorm läbimõeldult paika ja alles selle juurde "magustoiduks" valgusepoolele toonid anda. See töötas väga hästi - ongi väga problemaatiline korraga neid timmida, sest silm ju kohandub. Ma mõtlen siin seda, et kui uurida vaheldumisi varju ja valguse värvitoone, siis eelmine vaadatud asi mõjutab ja hindamine on võib-olla selle võrra ebaadekvaatsem, aga kui keskenduda nt ainult varjupoolele, siis seal saab need suhted ühe piirkonna sees kergemini paika. Muidugi kohe ainult varjust alustada ma vist ei suudaks - tohutu tahtmine on kõige silmahakkavamad toonid kohe alguses ära märkida ja need olen ma enamasti alati mõne laiguga paika pannud. Üldiselt sai väga palju lõplikust maalist juba alguses paika, hilisemaid täpsustusi tegin õlgade ja kaela joontes ning profiili sai vastavalt kaela vormi väljakujundamisele veidi tõstetud. Pilte on siin galeriis rohkem kui tavaliselt olen teinud, iga päev dokumenteerisin poole maalimise pealt pausi ajal ka. Kolme päeva tulemus on see, ühel nädalapäeval ma ei käinud. Reedel sain aru, et midagi väga sisulist ei oska valminud pildile juurde lisada, ja võtsin kodust kaasa ühe väikese A4 formaadis papi, millele olin kunagi õhukeselt kandnud paletile jäänud värvid. Koloriidilt sobisid aluse värvid selle nädala draperiidega, seal oli punast, tumedamat ja heledamat paabulinnurohelist ja teravat sidrunkollast. Minu meelest said nii akt kui portree väga head, eriti arvestades, et maalimises oli pikem vahe olnud, ja kui akt oli mul tehtud harjumuspärasemas laadis, värvilaikude mosaiigina, siis portree oli maalimaneeri mõttes midagi täitsa uut, selle joonte alt läbinähtava aluspinna ja poolõhukese värviga mõnevõrra suvalise määrimisega. Õhinal panin selle kohe fessaris toimuva kunstnike pildimängu esimeseks maaliks.
Täname Jakobi Galerii galeristi Helena Aadlit, kes virtuaalnäituse kujundas ja tänu ka kõigile neile, kes oma pilte saatsid! Näituse avaleht: Teine näitus, milleks tuli jalad kõhu alt välja korjata ja midagi raamida, oli ateljee kevadnäitus, mis mulle kui TÜ raamatukogus töötanud inimesele on hästi tuttav, ainult et tean seda kui vaataja. Ateljees oli riiulile kogunenud kolmteist maali, enamjaolt aktid, kaks portreed ja üks sinises kleidis daam lillevaasiga. Tahtsin ju veel tookord, kui poolaasta tunnid läbi said ja talvevaheaeg algas, teha väikese kokkuvõtte sellest, mis muljed ja tulemused mul poolaastast on, aga asi jäi kuidagi ripakile, ju siis ei viitsinud. Nüüd on paras võimalus. Sõelusin välja pildid, mis olid olemuselt ja kompositsioonilt terviklikumad - paratamatult natuurist maalides võid keskenduda detailidele ja terviku jälgimise unustada, see terviku hoidmise oskus kasvab muidugi kogemusega. Mõne muu tulevase näituse jaoks raamima pidin neid nagunii ja võtsin töid ateljeest terve peotäie. Laadilt olid nad erinevad - mõni oli väikeste värvilaikude mosaiik ja sellisena eksperimentaalsemana mõjuv (kuigi nii ma olen ammust ajast maalinud) ja mõned väiksemas formaadis maalid olid pehmemad ja üldistavamad. Ka juhendajate vaatenurk mõjutas, nagu varasematest maalipostitustest välja tuli, nad olid kaunis erineva lähenemisega ja soovitasid töö valmimisel erinevaid suundi - värvikäsitlusega tegelesid muidugi kõik. Portreed võtsin raamida mõlemad, sest kumbki oli oma karakteriga ja need said kenad värvilised.
Roosast aktist mul korralikku pilti pole, aga eks ma uuel nädalal jõuan veel raamitud töödest enne näitusele minekut foto teha. Jään põnevusega ootama, millised ja kuhu sel näitusel siis pannakse - raamatukogus on seinapinda võrreldes remondieelse ajaga jäänud kõvasti vähemaks ja võimalik, et seina läheb ainult üks pilt igaühelt, aga kuraatoritel on vähemalt millegi hulgast valida. Ülevaatenäitus läks üles TÜ raamatukogus kahele näitusepinnale, see sai igati lahe ja vaheldusrikas ja sellest ma kirjutasin natuke muljemärkmetes.
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|