Sellel nädalal alustas Konrad Mägi Ateljee jälle õppetööd. Ütlemata lahe oli uuesti maalimist alustada, ses osas pole muidugi midagi muutunud, et paras ajude pingutamine on natuurist maalimine ikka, võrreldes sügisega on vaid rohkem valgust, vähemalt selgetel päevadel. Võib-olla on mul tegemist koguni mingit laadi sõltuvusega, kuidas muidu seletada, et kui tärpentinipilv jälle ümber pea keerlema hakkab, siis on olemine korraga ütlemata õnnis ja aja kulg muutub tajumatuks.
Modell oli sel nädalal vormikas, heleda näojume ja nahaga ning punakate juustega. Allpool on kenasti näha ka, et see heledus pani kohe töö algusele pitseri - markeerisin esimesena valguseküljed ära pluss silmatorkavad refleksid, mis langesid roosakaspunaselt ja kollaselt draperiilt. Seejärel hakkasin areldi katma keskmises tumeduses kohti, mille toonides ma kohati väga kindel ei olnud. Selles etapis tuli juhendaja AA-lt soovitus panna kogu varjuosas vorm läbimõeldult paika ja alles selle juurde "magustoiduks" valgusepoolele toonid anda. See töötas väga hästi - ongi väga problemaatiline korraga neid timmida, sest silm ju kohandub. Ma mõtlen siin seda, et kui uurida vaheldumisi varju ja valguse värvitoone, siis eelmine vaadatud asi mõjutab ja hindamine on võib-olla selle võrra ebaadekvaatsem, aga kui keskenduda nt ainult varjupoolele, siis seal saab need suhted ühe piirkonna sees kergemini paika. Muidugi kohe ainult varjust alustada ma vist ei suudaks - tohutu tahtmine on kõige silmahakkavamad toonid kohe alguses ära märkida ja need olen ma enamasti alati mõne laiguga paika pannud.
Üldiselt sai väga palju lõplikust maalist juba alguses paika, hilisemaid täpsustusi tegin õlgade ja kaela joontes ning profiili sai vastavalt kaela vormi väljakujundamisele veidi tõstetud.
Pilte on siin galeriis rohkem kui tavaliselt olen teinud, iga päev dokumenteerisin poole maalimise pealt pausi ajal ka. Kolme päeva tulemus on see, ühel nädalapäeval ma ei käinud. Reedel sain aru, et midagi väga sisulist ei oska valminud pildile juurde lisada, ja võtsin kodust kaasa ühe väikese A4 formaadis papi, millele olin kunagi õhukeselt kandnud paletile jäänud värvid. Koloriidilt sobisid aluse värvid selle nädala draperiidega, seal oli punast, tumedamat ja heledamat paabulinnurohelist ja teravat sidrunkollast.
Minu meelest said nii akt kui portree väga head, eriti arvestades, et maalimises oli pikem vahe olnud, ja kui akt oli mul tehtud harjumuspärasemas laadis, värvilaikude mosaiigina, siis portree oli maalimaneeri mõttes midagi täitsa uut, selle joonte alt läbinähtava aluspinna ja poolõhukese värviga mõnevõrra suvalise määrimisega. Õhinal panin selle kohe fessaris toimuva kunstnike pildimängu esimeseks maaliks.