Selle aasta viimasel maalinädalal oli motiiv ülikülluslik: istuv akt põrsaroosa-vichyruudulise linaga kaetud diivanil, kõrval palju anumaid koiduroosa linaga kaetud ümmargusel laual ja mitu taustadraperiid, üks neist lausa igat värvi lapiline. Protsessist on kahjuks vähe pilte, sest ma käisin küll kohal ja usinalt maalisin, aga unustasin fotosid teha. Juhendajaks oli AA, kes ise ka pilti maalis, tehes vaid aeg-ajalt väikese ringkäigu muude tööde vaatamiseks.
Võtsin maalimiseks püstformaadi ja kadreerisin ainult lõigukese sellest suurest kompositsioonist, et akt jääks pildil põhiliseks (kui nüüd tagantjärele rühmafotot vaatasin, siis mul oligi ainuke püstformaat). Inimene huvitab mind ka oluliselt rohkem kui interjööri kujutamine, ehkki harjutamise mõttes võiks ju ka ruumi maalida. Joonistasin harjunud kombel pisivisandi, et kindel olla modelli pildile mahutamisel, kuigi viskasin ta kaunis ülejala valmis nagu siin kõrval näha on. Alusjoonistuse tegin roosaka naapolikollasega, selline puhtalt üsna kärts geraaniumiõie värvi toon, mida on siin allpool poolest pildist tehtud fotol kohati katmata jäänud juuste kandis natuke paista. Erinevalt mõnest muust korrast lõppvariandis alusjoonistust eriti näha ei jäänud ja üldse pole ma selle joonistuse nähajätmise mõttega veel väga harjunud. Kusjuures alusjoonistusega jäin seekord hästi rahule, praktiliselt midagi polnud vaja hiljem maaliga korrigeerida - alati mul nii hästi ei lähe. |
Ja siis, nagu tavaliselt ikka, vaatasin alustuseks, mis värvi igasugused pinnad on, seejärel segasin kiiresti vastava värvi ja panin paika, hakkasin niiviisi laigukaupa pinda katma, see meetod pole mind veel eriti alt vedanud, ehkki mõnikord läheb edasine keeruliseks, aga see laigutamine täpselt nägemise järgi annab, kuidas seda nüüd täpselt öelda, niisugust vahetut vaimu pildile. Kasutasin nii pintslit kui ka labidat ja lisaks veel mõlemat kombineeritult - segasin värvi labidaga valmis ja tõstsin pintsliga kohale. Tõsine pähkel oli kirju kangas vasakul üleval, panin samamoodi laigukaupa värvi, samas muretsedes, kuidas see küll ülejäänuga haakima hakkab. Päris rahule ma lõpuks ei jäänudki, tuli selline neli pluss hindele - mida arvate, kas see kirju tekk tirib tähelepanu modelli pealt minema?
Kehaga oli kõik palju lihtsam, seal ma siiski arvasin teadvat, kuidas toonid harmoneeruma panna. Et taustakangas oli selline pigem jahedavõitu roosa, tuli keha jälle suhteliselt soojades toonides, kollased, kollakasroosad ja ookerjad kuni rohekad varjud, ja uskumatu leid oli lauapoolne jalg, mis paistis mulle vaatamisel sinine, saigi sinine ja selline jäi lõpuni. Mõned teised algul paika pannud ebatavalised toonid hiljem juhendaja soovitusel mahendasin, näiteks smaragdrohelise laigu küünarõndlast, samas õlale jäi see alles, sest kirju tekk andiski midagi refleksisarnast modelli õlale. Natukene korrigeerisin joonistust, aga seekord oli ees tee kaunis selgelt näha. Esialgu suhtusin vasakul oleva laua toonidesse ainult markeerivalt, aga mida rohkem sohvat kattev draperii ja modell ise valmisid, seda selgem oli, et selle ruumilise objekti suhtes, mis pealegi asub modelli suhtes samal kaugusel või isegi eespool, tuleb ka mingi seisukoht võtta. Terve pildi korraga maalimine käibki nii - kui oled millegi kujutamisega teistest kohtadest ette jõudnud, siis tuleb pooliku mulje kaotamiseks ka ülejäänud pildipinda järele aidata, aga kunst seisneb selle tegemises nii, et miski liiga üle lakutud ei saaks ja ebaolulist oluliseks ei tõstaks. Juhendaja soovitusel otsisin lina täpset värvi (oranž naapolikollane, kinakridoonpunane ja veidi india kollast), varjudesse siis kuhu sobis rohelist ja teisale ookrit. Kui need olid paigas, piisas valguse poole jaoks kergest heledama tooniga markeerimisest. Esialgu olin plaaninud kogu laual oleva kraami pildist välja jätta, aga neljapäeval hakkas lauapealne kuidagi tühi tunduma ja tegin küllaltki üldistava joonega sinna savikannukese - saigi parem. |
Reedel ma maalima ei jõudnud, sest magasin keskpäevani (#talveuni), aga vaatasin kodus pildist tehtud fotot ja õudselt hakkas häirima kirju taustateki ruudustikus roheline laik, mis oli natuke liiga toorelt mururoheline muu kompositsiooni jaoks - punaste-siniste-lillade puhul terav värv ei häirinud - seepärast korjasin jalad kõhu alt välja ja läksin pärast tunni lõppu üksi ateljeesse, et see jama ära parandada. Siiamaani tundub, et oli õige otsus.
Siin on näha milline motiiv oli ja teiste maalijate pildid - AA jõudis teha kaks maali, ühel oli väga ilus figuur, aga teisel jälle õnnestus väga hästi ja ruumiliselt tükike ateljeed pildist vasakul. Õpetlik ka vaadata, kuidas keegi selle lapilise teki lahendas - minu variant pole kaugeltki mitte parim. Minu pilt pole fotol sellepärast, et olin selle neljapäevaõhtuste maalijate jalust riiulisse tõstnud ja ei leitud üles. Aga seinal on vasakul Konrad Mägi (gicleekoopia) ja paremal Kaja Kärner (originaal).
Vahekokkuvõtte sellest poolaastast tahaksin ka kindlasti teha, aga praegu pole mahti ja sooviksin ka piltidele taas pilgu heita. Soovitan kuuldel püsida!