Jõudsin juba eelmises postituses kõvasti hädaldada, et pilt jäi pooleli ja edasi tegutsemiseks napib julgust. Tõsi mis tõsi, rohkem kogemust on mul pikaajaliste poseerimistega, aga mitte sellise visandlikkusega, mis visandlikkuseks peab jääma ka valmis pildis.
Esmapäeval poseeris sama modell uuesti ja minu edasine töö maaliga nõjatus kaunis sagedasele kinnituse otsimisele juhendaja käest. Unustasin selle eelmise nädala kohta kirja panna, aga eelmisel ja sellel nädalal mõlemil jagas näpunäiteid Maire Aarsalu. Juba on mulle selgeks saanud, et erinevate juhendajatega tulevad natuke erineva lähenemisega maalid - igaüks näeb seda värvikäsitlust ja lõpetatuse-lõpetamatuse suhet pisut erineva nurga all, mis sest, et põhimõte on äratuntavalt sama. Üks asi, mida MA päris mitu korda rõhutas, oli töös värskuse hoidmine - ses kontekstis ei ole visandlikuna mõjumine paha, aga maal peab samal ajal mõjuma ka lõpetatuna, vaat selline köielkõnd siis.
Tegelikult, uskumatu, sai edasi tegutseda nii, et väga palju ei tulnud lisada. Kardan küll, et oma senise kogemuse baasil oleksin ilmselt püüdnud rohkem erinevaid pindu üle maalida. Juhendaja lähenemine oli selline - siin (osutab mingile kohale maalil) on sul kõik olemas, ära sellega enam kuhugi liigu, aga see koht (osutab teisele kohale) vajab järele aitamist. Kokkuvõttes, kui esimesel visandil on juba mingid värvid paigas ja enamik pinnast kaetud, tuleb maalijal leida need osad, mis juba moodustavad mingi terviku näiteks taustaga või omavahel, ja siis need osad, mis selle juba tekkinud tervikuga ei haagi, neile järele aidata. Polegi teab mis keeruline sõnastada, aga kõigepelt selle asja peale tulemiseks ja siis värviplekkide sobitamiseks tuleb rohkem harjutada. Ma pean ikkagi natuke end veel veenma, et mu lõpetatud maalil ongi mõni koht täiega õhuke ja mõni teine oluliselt paksema värviga, aga juba adun, et sellises pildis on tõesti oma võlu ja rütm olemas. Üks reegel pidi olema, et vari on õhuke laseeriv ja valgusepindasid siis võib mitu korda üle käia ja õiget värvi otsida. Teine reegel, millest kuulsin, pidi jälle selline olema, et jäta kompositsiooni kõige heledam pind värvi alt välja, valgeks, sest valgest heledamaks minna naljalt pole võimalik, aga tumedamaks minna on lihtsam. Ka õige, kuid katsu sa seda reeglit nüüd eelmisega sobitada. Kummast siis austada, valgusest või varjust? Pärast kolmetunnist maalimist teisel päeva oli tulemus niisugune, et visandlikkus ja ilusti tabatud valgus, mida mõned fessaris kiitsid, oligi õnnestunud säilitada, aga lisatud sai valgusepoolseid värve ja tausta suuri pindu on kohati töödeldud vaheldusrikkamaks, Säilitasin kõik värvid, mis olid esimesel visandil, sealhulgas mõned roosad ja kaadmiumkollased toonid, millesse algul kaunis kahtlevalt suhtusin. Siiski see tulemus üllatas mind positiivselt ja mul oli hea meel, et kahtlused said ületatud, mis sest, et juhendaja käekõrval. Sest sai ikkagi vägev töövõit mulle, tõsi mis tõsi. | Panen paletiga pildi ka kõrvale - kui esimeses tunnis maalisin suvaliselt värvijääke segades - ega ma muidu vast poleks taibanudki kompositsiooni sinisele, kollasele ja roosale rajada - siis nüüd panin välja väikese valiku toone, millest arvasin, et neist võiks pildi lõpetamisel kasu olla - koobalt-, kroom- ja oliivroheline; sinistest ainult ultramariin; strontsium- ja kaadmiumkollane; kaadmium-, kinakridoon- ja inglispunane ning muidugi kaunis vältimatud ookrid-sieenad, oranž ja valge. Ja nüüd, uuel nädalal rakendan ma juba hiilgavalt uute värvidega ja uue modelliga seda, mida esmaspäeval õppisin :) . Maalihuvilised püsigu kuuldel .. |