Ühe õppenädala jätsin vahele, leidsin igasuguseid vabandusi. Esmaspäeval ronisin sest Raekoja platsi maja ilmatupikast trepist jälle neljandale korrusele, et modelli maalida ja vaadata, mismoodi seekord välja kukub ja kus ma selles maali-joonistuse-kompa kolmnurgas siis seekord paiknen. Juhendaja oli sellel nädalal Alo Aarsalu. Ta oskab sõnades päris täpselt väljenduda, tal on kahtlemata hea silm joonistuse peale ja ta korrigeeris seda mitmel päris oskuslikult üsna alguses; maali kommenteeris ta individuaalse lähenemisega nagu seda on teinud teisedki ateljee juhendajad. Pidasin plaani võtta uuel nädalal ette rida väikseid töid ja proovida lühiajalist maali ning töid hiljem kõrvutada. Aga plaanid lendasid kus see ja teine, sest, ohoo-ohoo, seekord poseeris meesakt ja seda võimalust tuli ometi täiega kasutada: võtsin nagu eelmistel kordadel jällegi suure formaadi, et maalida harjunud viisil ja vaadata, mida värvilaikusid ritta ladudes seekord teha annab. Kompositsioonil oli ka hoopiski teine koloriit ja tõotas tulla kohtumisi paljude huvitavate värvitoonidega. |
Minu jaoks tegi motiivi keeruliseks peale harjumatu modelli asjaolu, et draperiiks olid kaks kangast tohutu värvi ja heletumeduse kontrastiga - ploomililla ja väävelkollane. Üks nii sügavtume, et pildi ühes otsas tõmbas kohe pilgu endasse ja konkureeris niiviisi modelliga; teine heledam, aga ka kaunis terava värviga ja mõlemad värvid olid üksikuna intensiivsemad modelli enda keha värvist, kuigi pildi tausta moodustavana peavad nad ju jääma modelli suhtes tahaplaanile. Lahendasin pisut ebaledes selle kontrastiprobleemi sellega, et violetse kanga tegin tegelikust heledama ja kollase mitte nii puhtatoonilise nagu ta seal valguses paistis. Modell aga pidi tulema kokku ehitatuna üldse rohkematest väiksematest pindadest ja nagunii värvilisem.
Modelli puhul andis tunda, et meesmodelli pole eriti joonistanud, naisefiguuri jooned on nagu rohkem käe sees. Olgu, õlad sain nii horisontaalsetena paika nagu nad olid, aga eriti labakätele ja -jalgadele tuli teadlikult laiust juurde panna hiljem. Pea jäi mul esimese päeva joonistuse järgi kergelt paremale vaatama, ei hakanud parandama, kuigi modell hiljem enamasti vaatas otse. Pildile paigutamine tundus otsekohe õiges formaadis liiga keeruline, sestap tegin jälle taskuraamatusse kompositsiooni pisijoonise, mida aluseks võttes hiljem maalile alusjoonistus teha. Tulemuseks oli, et parem labajalg jäi napikalt sisse, kui reie lühendus pildil kindlamalt paika sai; esialgu kartsin, et varvas jääbki välja, mis oleks üks jõle nöök olnud. Pisijoonistuse tegemine, kordan nagu varem, on ikka üks kasulik nipp. |
Pildireas on jälgitav ka, kuidas alguses on nii joonistus kui ka maal natuke kaudne, maalija (mina) täpselt justkui ei tea, millele keskenduda. Draperiides on liigutud, nagu näha, kogu aeg suurema rahulikkuse poole värvipinnas, violetne sai kohe teisel päeval labidaga ühtlaseks tõmmatud, enamik toone laigukaupa ka hallil sohvakattel, kollase puhul oli kõhklust rohkem, kartsin, et kanga õhuke karakter läheb paksult üle värvides kaotsi. Modelli ja draperii suhte puhul jäi kohe silma ja panin pildile ka, et kollane andis mitmes kohas reflekse keha peal; algselt oligi seda kollast igal pool puhta värvina rohkem. Juhendaja märkust, et suur hulk kollast teeb pildi "odavaks", tõlgendasin ma hoiatusena efektitsemise eest, see pani mõtlema. Teine põhjus ettevaatlikkuseks on ka - kollane värv võimaldab vähe nüansse, ta on nii eneseküllane. Jätsin kollase siis hiljem ainult mõnda kohta, kus tõesti ilma ei saanud, nimelt neisse vastuhelkidesse, varjudele andis see suur kollane kardin ka päris kõhklematult rohelise varjundi. Sedamööda kuidas ihutoonid paika said, hakkas varju roheline tunduma liiga toores, see tuli enamikus kohtades pehmemaks teha. Niisamuti tuli viimasel päeval juhendaja nõuandel uuesti läbi töötada kollane draperii pilditerviku huvides (et ei konkureeriks modelliga), proovisin kõigest väest teha seda nii, et seal värvid enamjaolt alles jääks, kuid et pind oleks teravate pintslilöökideta, ainult aimatava tekstuuriga. Tausta violetti töötlesin ka maalimise viimases faasis labidaga natuke vaheldusrikkamaks ja panin sama instrumendiga esiplaani hallile valgust juurde.
Ihutoonid kaldusid eri päevade eri ilmaga valguseküljes kas rohkem violeti või rohkem roosa suunas, ookrivarjundid olid seal, eriti poolvarjus, nagunii kindlalt olemas. Vari oli eri pindadel kas punane või roheline, punane rohkem seal, kus keha enda pealt valgus peegeldus, aga kohati paistis ta rohekas mis rohekas, kõige keerulisem oli seda kõrvutamist lahendada modelli etteulatuva parema jala juures, otse sääreluu taga ja põlvekedra alaküljes oli täitsa ilus tume oliivroheline, aga kohe selle kõrval säärel oli vari pehmema punaka tooniga. On ka näha, et keeruline oli nende omavahelisi suhteid klappima panna - keha paremal küljel, mis valguse poole jäi, pidi olema suhteliselt sarnane heledus ja ligikaudselt stabiilne koht sooja-külma skaalal, aga vahepealsetes etappides tekkis sinna katkestus, mis kaldus pigem kuhugi punakaskollaste suunas; näo ja pea modelleerimisel said mõned varjulaigud keskmises tumeduses, osad liig tumedad, selle peaga jäin enam-vähem rahule lõpuks. Ihukarvad tundusid täitsa võimatu ülesandena - kuidas neid kujutada nii et see ei tundu varjuna - lõpuks andsin rinnal kuiva pintsliga natuke tekstuuri peale, käsivartel jätsin selle lisatumeduse üldse ära. Üldiselt meeldib mulle väga paljut ihutoonides ookri ja sieenaga lahendada; seekord kasutasin maakollaseid mõnevõrra vähem kui mõnel varasemal korral, nii palju oli siis teistmoodi.
Just avastasin, et vasakul all nurgas on terve suur laik krundipinda näha. Vaatan, kas see hakkab mulle edaspidi närvidele käima või võib nii jääda.
Just avastasin, et vasakul all nurgas on terve suur laik krundipinda näha. Vaatan, kas see hakkab mulle edaspidi närvidele käima või võib nii jääda.
Värvidest
Mõnes foorumis üles kiidetud Bžni roheline, üks Armeenia rohelistest muldadest, tundub mulle erakordselt mõttetu toon, segamisel on ta värviandvus olematu. Võib-olla maastikumaalis saaks rakendada erinevate teiste pigmentidega kergelt toonides, aga stuudios, kui ma mängin suuremate kontrastidega ja mitte õhuperspektiiviga, ei osanud ma talle esialgu kasutust leida.
Bleu royal, pigem hele ja kahvatu õrnalt sinivioletse varjundiga sinine, sellega tegin esimesi katseid, kasutasin hallides ja katsetasin ka valgega kinakridoonroosa külmemaks toonijana, kuid eriti ei oska seda veel kuskil rakendada. AA demonstreeris, kuidas suvalise pruunika värvimöginaga bleu royal'i abiga ilusa sooja halli tooni saab, nii et ehk võiks minagi proovida.
Soovitati marsspruuni kasutada kui väga sooja tooni kuskil varjudes või lokaaltoomina kus vaja. Puunidest olen alati kauge kaarega mööda käinud, sest ei armasta pruuni värvi igapäevaelus kuidagi, aga võib-olla peaks ettevaatlikult proovima. Marsskollane sooja tooni andjana mulle meeldis, pisut sarnaneb india kollasega, aga värvijõud tundub väiksem. Asi see marsspruun siis ära proovida pole.
Mõnes foorumis üles kiidetud Bžni roheline, üks Armeenia rohelistest muldadest, tundub mulle erakordselt mõttetu toon, segamisel on ta värviandvus olematu. Võib-olla maastikumaalis saaks rakendada erinevate teiste pigmentidega kergelt toonides, aga stuudios, kui ma mängin suuremate kontrastidega ja mitte õhuperspektiiviga, ei osanud ma talle esialgu kasutust leida.
Bleu royal, pigem hele ja kahvatu õrnalt sinivioletse varjundiga sinine, sellega tegin esimesi katseid, kasutasin hallides ja katsetasin ka valgega kinakridoonroosa külmemaks toonijana, kuid eriti ei oska seda veel kuskil rakendada. AA demonstreeris, kuidas suvalise pruunika värvimöginaga bleu royal'i abiga ilusa sooja halli tooni saab, nii et ehk võiks minagi proovida.
Soovitati marsspruuni kasutada kui väga sooja tooni kuskil varjudes või lokaaltoomina kus vaja. Puunidest olen alati kauge kaarega mööda käinud, sest ei armasta pruuni värvi igapäevaelus kuidagi, aga võib-olla peaks ettevaatlikult proovima. Marsskollane sooja tooni andjana mulle meeldis, pisut sarnaneb india kollasega, aga värvijõud tundub väiksem. Asi see marsspruun siis ära proovida pole.