Igatahes sellenädalaste tundide tulemus on nii kidur, et peaaegu polegi midagi analüüsida. Modellid ateljees on kogu mu käimise ajal viimane kui üks olnud ilusad ja rõõmsameelsed neiud ja seegi kord polnud mingiks erandiks, erilise boonusena tundus asjaolu, et tema soeng meenutas mulle väga sajandivahetuse Pariisi modernistide piltidelt tuttavat kuhilkrunni, vt ka Henri de Toulouse-Lautreci kujundatud postrit siinsamas kõrval. Nägin ära, et ateljee tunniplaanis Hommikumaalimiseks nimetatud tunnis võid õigupoolest harrastada mistahes tehnikat: kaks õpilast hoopis joonistas oma pukkide taga. |
See septembri lõpu ja oktoobri algusega nädal kujunes tõeliselt ogaraks, nagu neid ikka vahel harva leidub - jõudsin end optimistlikult registreerida esmaspäevase, neljapäevase ja reedese modelli maalimiseks ja esmaspäeval jõudsin maali isegi alustada, aga siis hakkasid muud tegevused end jõuliselt vahele suruma - töömess, mille ettekandeist üritasin iga päev midagi jälgida, et oleks pärast töötukassale millestki aru anda; sünnipäev, mil sai koos külalistega elus esimest korda projekti kirjutatud üheks rühmanäituseks; kirikupüha ettevalmistused ja laul; laupäevase kontserdi proovid ja kontsert ise - olukorras, kus tegevusi on palju ja ei õnnestu korralikult süveneda või siis tuleb hambad ristis süveneda väga napi ajaga ja kõige krooniks jäävad enda jaoks plaanitud asjad tahaplaanile, on frustratsioon ja rahulolematus väga tõenäoline tulemus. Pole suurem asi tunne, õnneks on selliseid aegu minul tõesti harva. Mõnel võib iga päev selline olla, aga eks see taluvus olegi inimestel erinev. Ma loodan, et järgnevad nädalad mulle enam sedasorti põnevust ei paku.
3 Comments
Stuudioõppe teisel nädalal oli jälle aktimodell, võtsin seekord täisfiguuri ette taustadraperii ja muuga . Sellel nädalal jagas näpunäiteid Evi Gailit.
Stsenaarium üks on see, et ma vägagi kipun unustama end lihtsalt seda modelli välja maalima. Sest noh, ilus ju ikkagi, huvitav ja puha. Hakkan hasartselt vaatama igasuguseid detaile: oo, näed kõht kumerdub siin kenasti, peaks selle vormi kuidagi välja tooma; aga siin, näed, on huvitav refleks käe alaküljel ja siin, vaata, kumab voodikatte värv nahapinnal nii ilusasti vastu. Ja tulemus on siis see, et need üksikud detailid lippavad käest minema ja mõjuvad küll eraldi võttes huvitavalt, aga ei hakka omavahel koos kõnelema. Stsenaarium kaks on variant, et modelleerimiseks põhiliselt chiaroscurot kasutades - olen ju hea joonistaja ja ei raatsi ega oska seda radikaalselt üle parda virutada - hakkab värvide mitmekesisus ära kaduma, kõik varjud lähevad halliks või mingit muud ebamäärast tooni - eiei, hall on väga huvitav toon kogu oma variantide mitmekesisuses, aga tal peab oma sõnum olema suuremas kompositsioonis teiste värvilaikude kõrval; kui ta hakkab tähistama kogu pildi ulatuseas ainult valguse puudumist, siis on midagi viltu. Stsenaarium kolm on see, et modelli enda keha peal on värvid juba ikkagi enam-vähem paigas ja nende omavahelised suhted on niisuguses tasakaalus, et modell on oma vormiga olemas, aga ümbritsev taust ja kangas, mille peal ta pikutab, on hoopis omaette elemendid mõlemad, nagu oleks modell paberist välja lõigatud ja taustale kleebitud. Selles mõttes, et tausta kujutamine on siis modelli enda kujutamisega võrreldes jäänud üheplaaniliseks, aga nad peaksid tegelikult ühes ruumis paiknema. Muide, sellesse punkti jäin oma koolitöödega tavaliselt pidama, sest edasi ei osanud minna. Järgneb reportaaž rajalt. Panin töö faasid õpetlikkuse mõttes ühele pildile kokku - esimeses visandis, reas kõige ülemine, mis valmis esimesel poseerimissessioonil, on, nagu näha, juba väga palju üldist paigas, on ka mõnusat spontaanset pintslijooksu, aga sporaadiliselt: pind on kaetud vaid osaliselt, mõnes kohas väga õhukeselt ja üldine mulje on just nimelt väga visandlik.
Ilmselt sain selle esimese stuudiokorraga teada oma nii-öelda automatismid; nüüd tuleks vaadata, kuidas neist teadlikult mööduda ja mitte keskenduda niivõrd objekti kujutamisele kuivõrd rohkem üldisele tervikule. Kuigi suure akti maalimine on ka füüsiliselt päris pingutav, ei läheks ma siiski väiksemale formaadile, sest elu on näidanud, et pisikesel pinnal olen nagu kännu taga kinni. Mulle väga sobib, kui juhendaja oskab end mingilgi määral sõnadega väljendada, mitte ei aja mingit mulli stiilis "see pole veel see, sa otsi veel". Kuidas ma otsin, kui ma ei tea, mida otsida? Selles mõttes MM õpetamine sobis mulle, et ta oskab oma mõtteid isegi väga täpselt arusaadavaks teha. Kuigi ta ise ütles, et maalib intuitiivselt, siis paistab, et vähemalt üritab ka õpilase kingadesse korraks astuda. |
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|