Kõigepealt selgitus, et miks üldse eksperimentaalarheoloogia. Käsitsi rõivaste õmblemisel oli vähemalt kaks algtõuget. Esiteks on Saltatriculi on peaaegu oma tegutsemise algusaastatest peale pööranud palju tähelepanu rõivastele, mis koos tantsuga võiksid olla selline hariv elava ajaloo programm. Saltatriculi on muidugi tantsuansambel, mitte just mingisugune taaskehastajate seltskond, kuid ta hoiab oma kindlat kurssi ja kaubamärki: K ansambli kunstilise juhina mitte niivõrd ei mõtle välja vaataja lõbustamiseks mõeldud efektseid esinemistantse, vaid süveneb omaaegsetesse kirjalikesse allikatesse (enamik olulisemaid on faksiimilena kättesaadavad) ja rekonstrueerib liikumist nendele kirjeldustele ja muudele omaaegsetele tekstidele toetudes. Loomulikult on tal olemas laiem pilt erinevatest sajanditest, eelkõige muidugi kirjandusest ja kunstist, ja kujutava kunsti kaudu saab nagunii palju vajalikku infot keha-kultuurist ja olmest üldse. Sellest ajast peale, kui ma ise Saltatriculis olen tantsinud, on kostüümide poolel pidevalt toimunud kulg selles suunas, et rõivad oleks õige lõikega, kangad õige raskusega ja käituks sajanditetaguste tantsusammude kõrval igas mõttes sarnaselt sajanditetaguste kalevite ja brokaatidega, mida ilmselt oleks tänapäevalgi võimalik küll muretseda, hinnaga 1500-5000 eurot meeter (brokaat, vt seda või seda linki; villane kangas oleks arvatavasti kudumistöö mõttes odavam, siiski kogu eelnev ja pärastine töötlus õigete meetoditega kergitaks küllap ka selle hinna kõrgele), aga mis arusaadavatel põhjustel vaeste tantsijate eelarvesse ei mahu. Kuid tantsijad saavad ikkagi panustada detailide käsitsi õmblemisse ja vähemalt minu meelest annab käsitsitöö ka äraproovitud tulemuse selles osas, mis tundega nad pärast oma väärtuslikke rõivaid kannavad. Teine põhjus oli Linnamuuseumi tekstiilileidude näitus, mille juures perepäeval mul oli 2009. aasta maikuus ettekanne ja mille juurde sai kostüümi demoks õmmeldud eksperimentaalselt käsitsi kolm-neli erinevate lõigetega kleiti, mida siis võis vasakult poolt ka näidata kõigi nende kahemillimeetriste pistetega tükkis. Kleidid sattusid lõpuks erinevate omanike kätte, kuid ühte neist olen ise üksteist aastat peaaegu pidevalt kandnud, küll suviti esinemistel - see ei tähenda muidugi ainult poolt tundi laval, vaid hommikust ööbimiskohast startimist täiskostüümiga ja sellega ringijalutamist kuni õhtuni (või järgmise programmini, kui vaja on mitut tantsukava eri ajastutest), sest ürituste korraldajad ikka paluvad seda ka hinna sisse arvata. Ja kantud sai ka talviti, sest see on konkurentsitult mu kõige soojem rõivas ja passib ütlemata hästi kandmiseks külmas kirikus. | Linnamuuseumi näituse "Kangas hansalinnas" jaoks tehtud rõivarekonstruktsioon modelli seljas (kapuuts on pildilt puudu). Aluseks olid Herjolfsnesi leiud, kangad rõivaste jaoks kudus Tartu tekstiilileidude järgi Astri Kaljus ja nende hind, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli vast 800-900 krooni meeter, triibuline võis kallimgi olla. Kleidile läks seda viis või kuus meetrit, sest kangas oli kitsas ning järele jäi ainult peotäis ribasid. Fotod tegi Kaja Luks |
See üks kleit, mis jäi minu kanda ja mille jätsin oma vanatantsuriiete osaks, oli konstrueeritud Dublinis Iirimaa Rahvusmuuseumis oleva leiu 1931:305 B24:13 alusel, unikaalse lõikega niinimetatud Moy kleit (esemest pilt siin ja siin), mis leiti 1931. aastal turbalõikamisel Moy rabast Clare krahvkonnast Iirimaal, ühe rabalaiba seljast ja millest oli säilinud enam-vähem ülemine kolmandik. Õmblesin selle just näitamaks ettekandel laiendatud varrukaaugu (grande assiette) ja kiiludega varruka lõiget, mis oli kunstiteostel nähtava järgi hiliskeskajal päris levinud ja mille variante leiab ikonograafiast küll Prantsusmaalt, küll Saksamaa aladelt ja ka Itaaliast, mõni farsetto paistab olevat suurendatud käeauguga. Lõiget mul ei olnud, kopeerisin silma järgi muuseumis leiduva eseme joonistust sellel veebilehel ja uurisin Kass McGanni veebipäevikust tema enda rekonstruktsiooni loomise lugu 1999. aastal (nüüdseks on see blogi kadunud). Allpool on illustratsiooniks mõned maalid ja joonistused seda tüüpi varrukaga riietest (Wolfeggi majaraamatu kohta saab lugeda vikikast) | |
Pidin õmblusi lahti harutama ja kangast lõikama, sest võtsin selja laiusest käiste arvelt natuke maha. Kunagi kopeerisin hoolsalt leiu kõiki mõõtusid, mille Kass McGann oma blogis lahkelt kirja oli pannud ja sellepärast oli kleit valmides mulle sutsu suur. Ei hakanud toona mõõte üle kontrollima ja endaga võrdlema, mõeldes keskaegsetele väikest kasvu inimestele, aga ennäe valearvestust, osutusin ise veel kribalamaks. | |