Kokku valmis raamatu jaoks
Tööks kasutasin oma tuliuut graafikalauda (visandliku proovitöö tegin veel vana, ekraanita lauaga), millel on kordades joonistamist lihtsustav võimalus digipliiatsiga otse ekraanil töötada. Et stiili ja värvigamma osas mitte väga laiali valguda, piirasin end lõpuks paarikümne värvitooniga ja pooleteistkümne eri suuruse ja kujuga digipintsliga, kuid sellest kõigest allpool. | |
Mu kõige esialgsem plaan oli illustratsioonides pigem monokroomseks jääda - pelgasin, et täisvärvis läheb väga lasteraamatuillustratsiooniks kätte. Alustasin looduspiltidega, kus kasutasin läbipaistvaid kahvatuid värve ja ka joonistuses peaaegu pooleni vähendatud opaaksust. Mingi hetk sain aru, et interjöörides ja stseenides, kus materjalidel peab olema raskus ja ruumil konkreetsem sügavus, ei kanna see mul välja, samuti et rohke joonistuse kasutamine motiivi kujutamisel läheb mu käes tuimaks (oskan küll tavamaterjale kasutades vaheldusrikkalt joonistada, võib-olla on teatav joone tuimus digijoonistuseski välditav, aga see ilmselt tahaks aastaid nende töövahenditega harjutamist). Et sellest omamoodi loomingulisest seisakust välja saada, jätsin suured illustratsioonid kõrvale ja sukeldusin töösse hoopis koori esinemisriietuse piltidega, kus ülesanne oli tuttavlik ja palju piiritletum, tuli leida lahendusi näiteks eri materjalide kujutamise osas ja need kunstniku rõivakavandi stiilis joonistused pidid ka omavahel joonistusstiililt klappima. Tavaliselt pole ma enda jaoks tehtud kostüümikavanditel, näiteks Saltatriculi jaoks, modelli eriti välja joonistanud, aga selle raamatu kontekstis (kõrval aastaarvud, kirjeldused teatud ajast, emotsionaalsed mälestused) kippus see nägudeta-käteta tulemus kole maneerlikuks (autorile seda varianti ei näidanudki, oli nii halb), nii et läksin võib-olla naivistlikumat, aga kaasaelatavamat teed pidi ja oletatavad kammerkoori lauljad on neil illustratsioonidel näoilmetega, oma aja soengutega ja siin-seal noodimappi hoidmas. Kusjuures kostüümide allikmaterjaliks ei piisanud alati fotostki, õmbluste, kangaste ja detailide täpse kujutamise jaoks tuli uurida rõivaid endidki. |
Tööfailidel oli kihte palju, osad neist katsetamise jaoks - see on digiillustratsiooni meeldiv eelis. Päris taha jäävad ja pealmistest läbikumavad taustad tegin eraldi kihtidena, eri värvides joonistusekihid eraldi, valgused eraldi, varjud eraldi, kusjuures õue ja interjööri piltidel jaoks kasutasin eri toonides varje. Mitte nii meeldiv oli asjaolu, et vahel ununes vaadata, millises kihis ma joonistust teen - enamasti juhtus see paranduse järel - ctrl-alt-z tõstis mu eelviimasena töös olnud kihile ja vahepeal jõudsin seal päris pikalt sehkendada, enne kui aru sain, kus omadega olen (vt pilti) - siis kas tagasi-tagasi-tagasi või tuli kõik uuesti teha, sedagi juhtus. |
Huvitavamad teha ja pärast näha tulidki just sellised pildid, kus ühest eeskujufotot polnud ja pilt sai kombineeritud erinevatest elementidest. Kammerkooride festivalil käimise kohta oli foto küll olemas, sain isegi vormi värvi teada, kuid tegemist oli koori grupifotoga - lauljad lihtsalt seisavad kolmes reas madalal ja laial pildil - ning ületamatult raskeks osutus ka kunagise koorifestivali värvilise sümboolika leidmine, niisiis jätsin soovitatud eeskujufoto must-valgena kollaažielemendina pildi sisse ja lisasin kompositsiooni noodilehe, joonistuse festivali auhinnatrofeest - imelikust messinguläikelisest torudega objektist - ja taustale natuke aimatava ruumimulje lavatagusest või prooviruumist pärast esinemistreisi - ütleksin, et kordades parem tulemus kui oleks olnud lihtsalt koori grupifoto. Teine selline pikalt välja munetud pilt oli illustratsioon heliplaadist - küll ma pildistasin seda raamatut ja plaati nagu segane iga külje pealt ja asetasin seda pildis igat pidi ja igasugustele taustadele - ikka jäi seal midagi puudu, tulemus jäi pelgaks natüürmordiks ja fakti konstateerimiseks "näe, siin on heliplaat". Lõpuks hakkasin fantaseerima, kuidas võiks nad mitterealistlikus ühenduses välja näha ja sündis selline tulemus, kus plaat oli justkui punane päike (enam-vähem selles värvis ta ju oligi) müstiliselt leviteerimas plaadiraamatu kohal, uduse Eesti maastiku taustal - mulle meeldis see tulemus väga ja raamatu autorile ka. Seda pilti siia ei pane, las olla üllatus, kui trükist tuleb. Noh ja muidugi see, mis tuli puhtalt fantaasia põhjal teha - esialgu katsetasin ka sellist varianti, kus läbi öö kõndijad on nähtavad väga kaugelt, aga tundus, et sellisel pildil pole suurt midagi vaadata ja kui on ka veel detsembrikuiselt pime, seda hullem. Kirjeldus raamatus sellest episoodist oli pigem emotsionaalne. Siis vaatasin mitu päeva internetis igasuguseid kõndivate inimeste fotosid küll eest-, küll kõrvalt- ja tagantvaates, kuni leidsin mingi suvise pildi lõbusatest ameerika noortest Keskpargis aega viitmas - seda kasutasin esijalutajate allikmaterjaliks, selle ümber koondasin muu kompositsiooni ja ülejäänud rongkäiku joonistasin inimesed enamasti peast. | |
| Peatükkide algusi ja lõppe markeerivate vinjettide tegemine jäi päris lõppu, need pidid vastupidiselt suurtele piltidele olema kerged ja visandlikud, nagu autor isegi arvas "need jäävad magustoiduks" ja muidugi, võrreldes suurte piltidega valmisid need mõnusalt kiiresti, mõnekümne minutiga. Vinjettide aluseks tegin käsitsi akvarelliga ovaalid või ümarnelinurgad, see mõte tuli otsekui iseenesest, sest mõni aeg varem olin neis hallides toonides teinud monokroomseid enam-vähem miniatuure "Borgese kujuteldavate olendite" veebinäituse jaoks ja nende akvarelltaustade najal kõlasid vinjetid hästi kokku ka suurte illustratsioonidega, olles ometigi täiesti teise karakteriga. Osaliselt olid vinjettide eeskujuks ka fotod, nende leidmiseks tuli teha eraldi ajurünnak, mis kulges väga meeldivalt kohvi ja šokolaadikoogi saatel, paar esimest jõudsin teha omast peast motiividel, mis minu arust sinna kohta sobisid. Panen siia kaks vinjetti, mis mul jpg formaadis olemas olid ja mida olen juba fb-s jaganud. |