Mantood selle õukondlikul kujul, olgu selle algupära siis milline tahes (arvamusi on mitmesuguseid, algsel kujul oli seegi ilma jäigastuseta vabalt langev kodurõivas või hommikukleit), hakati kandma 17. sajandi eelviimasel ja viimasel kümnendil. Sellel riietusesemel olid eest avatud hõlmad, mille vahelt paistis aluspihikule kinnitatud rinnatükk, tavaliselt sama kujundusega kui mantoo pihaosa, puudus vööõmblus, ent pihikuosa oli kinniõmmeldud voltidega kitsamaks tehtud ja vöökoha ümber kanti vööd. Mantoo all kanti sellega kujunduse poolest sobivat seelikut, mis oli näha peaaegu tervenisti, sest mantoo hõlmad ei lehvinud taljest allpool mitte lahtiselt, vaid olid tõstetud keeruka hoolikalt paika sätitud drapeeringuna selja taha istmikule. Drapeeringu "saba" mitmekordsed voldid lohisesid taga kitsa slepina või hoiti neid kuidagi. 17. sajandi lõpukümnenditel, "ajal, mil Louis XIV oli jäänud vanaks ja ei jaksanud enam elu nautida ning siis pidid kõik teised ka nööri mööda käima" (tsiteerin siin 15.-18. sajandi tantsude rekonstrueerijalt KK-lt eravestluses kuuldud sõnu), valitsenud silueti määraski teatav jäikus, varasemalt lendleva ja voogava kanga "kinniõmmeldus" koos hinnaliste materjalide raskusega. Seda 17. sajandi lõpuperioodi iseloomustavad minu meelest kõige paremini kaks riietuseset - traattoega fikseeritud voltidega kõrge fontanž ja täpselt samamoodi fikseeritud voltidega mantoo. Mantoo oli vähemalt Itaalias ja Inglismaal, kuivõrd sealt on õukonnamantoosid säilinud, vägagi formaalne ja ametlik õukonnariietus (NB! mitte Prantsusmaa õukonnas, ma pean siin tegema paranduse, sest see, mida ma Prantsusmaa päritolu esinduspiltidel olen alati mantooks pidanud, on hoopis robe de cour, mis on pealtnäha veidi sarnase siluetiga ja millest tuleb juttu allpool; tavarõivana oli mantoo küll kasutusel sealgi), ja ta jäi selleks 1770. aastateni, kuigi naiste igapäevarõivas oli selleks ajaks juba kaunikesti teisenenud. Nende aastakümnete jooksul tegi mantoo ise ka läbi päris huvitavaid arenguid koos silueti laienemise ja kitsenemisega. Mis aga jääb kõigi nende vormide puhul püsima, on hõlmade viimine vöökohast allpool seljale ja taga lohisev või kokkuvoldituna rippuv slepp, mõnikord isegi voltimata, lihtsalt ühe tihedalt ja raskelt kaunistatud rippuva riidelaiuna kleidi seljapoolel. |
Kõrvalepõikena väärib tutvustamist üks eraldi õukonnakleidi vorm, mis saab samuti alguse Louis XIV õukonnast ja mis pole mantoo, aga on vastavatel perioodidel nii varase kui ka hilise õukonnamantooga sarnane. See on Prantsusmaa õukonnas obligatoorne robe de cour või grand habit (ehk on hea eestikeelne nimetus õukonnakleit või suur õukonnakleit) - sellel oli väga madal kaarjas kaelusejoon (erinevast mantoost, mille dekoltee oli nelinurkne), jäik pihik, slepiga kleit ja seelik selle all. Robe de couri kõige iseloomulikum tunnus on mitte küünarnukini ulatuv, vaid väga lühike, vahel peaaegu olematu varrukas, sisuliselt õlal asetsev pihikutraks ja selle küljes on varruka asemel kolm laia pitsist rüüsi, mille alt omakorda paistab särgikäis. Ootuspäraselt kuuluvad selle juurde ülilaiad panjeed ja slepp, kuid kleidi alumine osa ja slepp ei ole mitte selja taha volditud, vaid puhkab panjeede peal ja on rohkem eest näha kui mantoo puhul. Sellist kleiti näeb maalidel sageli igasuguste kroonitud peade seljas ja mitmesugustes tekstiilikogudes maailma muuseumides on säilinud päris mitmeid eksemplare neist pitsrüüsidest poolkäisega (või pigem ilma, sest pitsid on aja jooksul kaduma läinud) õukonnakleitidest, mälestusväärsete pulma- või kroonimisrüüdena, matejaliks enamasti mõni väärismetallisegune siidkangas. |
Lähtudes sellest, kuidas E. Vende kasutab sõna "kontušš", panen siia võrdluseks mõned pildid andrienne'ist/robe volante'ist ja mõned pildid selle hilisemast järeltulijast robe à la française'ist.
Robe à la française on erinevalt mantoost selline kleit, mille lahtised hõlmad ulatuvad ees ilusasti maani ja ei ole kuidagimoodi kuhugi tõstetud ega kinnitatud. Kui kontušš on rohkem üldtermin lahtiste seljavoltidega kleidi kohta, siis sellel kleidil on rida varasemast mitteformaalsest rõivast eristavaid tunnuseid. Robe à la française on igal juhul: 1. eest avatud ja seda kantakse reeglina koos rinnatükiga 2. selle seljaosa on volditud iseloomulikult kahte topelt-vastandvolti (erinevalt sajandi alguse kümnendite kleitidest, millel võis volte olla rohkem ja mille seljal võis olla ka krookega sarnanev peenem voldilisus) ja samuti on kleidi esikülg vähemalt ühe sügava voldiga (juurdelõikuse asemel on esikülje kangas volditud õla laiuseks) 3. selle küünarnukini ulatuvad käised on kitsalt õlavarrele liibuvad ja lõpevad pagoodjalt laieneva volditud või hilisematel kleitidel ka kroogitud ühe- või mitmekordse kätisevolangiga, milla all omakorda on ühe-või mitmekordne pitskrooge engageante. Kleiti kanti ikkagi koos jäiga aluspihikuga ja kleidi piha ümber kinnitamiseks oli kleidi sees linane vooder. |
1730. ja 1740. aastatel oli kleit igas küljes ilma vööõmbluseta, kuid vähemalt Prantsusmaal ja Inglismaal hakatakse 1750. aastatel kleidi eesosale vööõmblust ka tegema, nagu allikad väidavad ja muuseumiesemete lõiked näitavad (Norah Waughi, Janet Arnoldi omasid olen vaadanud). Madame Pompadourist tehtud maalidel kannab ta enamasti sellist eestvaates veidi kehasse hoidvat kleiti, mis kaunistuste järgi otsustades ei saa olla midagi muud kui robe à la française. Sõna kasutatakse ebajärjekindlalt ja ingliskeelses kirjanduses näiteks kui seda tüüpi kleit on üldisemalt sack-back gown, siis robe à la française'i sõna kasutakse eriti rohkelt kaunistatud, laiade panjeedega sajandi lõpu kleitide puhul, mis olid muutunud õukonnariietuseks varasema õukonnamantoo asemel. Aga see sõnakasutus ei pea selline olema eesti keeles. |
Robe à la française'i puhul on selline väike knihv, et selle kõige iseloomulikum detail asub seljal ja see pole eestvaates portreedel enamasti tuvastatav, ent kui sajandi keskpaiga daami portreel on maani ulatuvad volangidega ääristatud hõlmad, nendega sobiv seelik ja rinnatükk, siis olid portreteeritava kleidil minu arvates tõenäoliselt ka seljavoldid, kuigi eest pole neid näha. Lihtsalt pole eriti muid variante. ENE Mantoo selgituse kõrval on ka illustratsioon, hägune must-valge rastriline fotoreproduktsioon Francois Boucher' tuntud maalist madame de Pompadourist, sellest, kus ta on kollases kleidis ja toetub aiaskulptuuri postamendile. Illustratsioon on eksitav, sest daam kannab mitte mantood, vaid robe à la française'i, öelgu see allkiri mida tahes. Kui vaadata värvilist reprot kas või vikipeedias, on näha, et selle kaenla all, mis jääb aiaskulptuurist kaugemale, jätkub kollane kleit, ehkki varjus. |