Juttu tuleb siin palju vene arhitektuurist ja pean tunnistama, et väga vastik on nimetadagi Venemaad praegusel ajal, kui sealt ei tule muud kui ilgusi järjest, see on täiesti out, aga tahaks meie kiriku taustaga koos neid kunagisi ehitisi ja arhitekte natuke ikka tutvustada. Paratamatu tõsiasi, et Eestis 19. sajandil õigeusu kirikute ehitamine on nii või teisiti venestusega seotud, on mulle teada. Kahjuks on vene historitsism eri aegadel olnud seotud slavofiilide ja panslavismi ideedega, mille kurje võsusid praegu terve maailm näeb ja tõrjub. See ajalugu ka miski, mis tuleb lihtsalt alla neelata. Aga tõsi on ka see, et igale kirikule, sealhulgas meie omale, annavad nagunii sisu seal siin ja praegu tegutsevad inimesed, mitte aga arutlemine, mis motiividel need hooned kunagi ehitati. Sissejuhatuseks: saage tuttavaks, tänase loo peategelane on Tartu Pühade Aleksandrite kirik. Asub Sõbra tänavas, ehitama hakati seda tsaariajal (nurgakivi pandi 1913) ja üle terve tsaaririigi kokku korjatud annetuste eest, sellepärast on ta selline sõgesuur mürakas, aga ülakirik valmis ja selle peaaltar pühitseti 1918, juba äsjasündinud Eesti Vabariigis. Kirik on olnud nõukogude ajal raamatute ja museaalide hoidla, alumises kirikus on tegutsenud vabakogudused, rohkem saab ajaloo kohta lugeda siit. 1997. aastal kultuurimälestiseks tunnistatud ehitise projekteeris Liivimaa kubermanguarhitekt ja ühtlasi ka Riia piiskopkonna arhitekt Vladimir Lunski. Ajalooarhiivis on olemas selle kiriku kõrge sokliga, aga ühe korrusega joonistatud projekti variant. Lunski arhitektikäekiri on kõigis tema ehitistes olnud rohkem vene historitsismi selle suuna poole kaldu, mis lähtus 16.-17. sajandi Venemaa ehitistest ja mida A. Pantelejev nimetab oma "Eesti kunst 4" artiklis Romanovite stiiliks - telkkatuse ja sibulkupli kombineerimine, ridadena paiknevad arvukad kokošnikud, Moskva barokist laenatud laineliste kukeharja- või murdfrontoonidega aknad, mida kahelt poolt ümbritsevad ümarad või puitarhitektuuri laadis jätkulised sambad; teatav ülekuhjatuse mulje rohkest värvikasutusest ja paljudest eri dekoorielementidest ning eri materjalidest, olgugi et Lunski ehitisi ja nende materjalikasutust on Romanovite stiili pigem raskepärasena mõjuva toretsemise foonil nimetatud õhuliseks ja peenetundeliseks. Kui vaadata koos kõiki Lunski õigeusu kirikuid Liivimaal - Jelgava kirikut Lätis, Valga kirikut, Pärnu kirikut, üksteist peaaegu joon-joonelt kordavaid maakivist ja tellistest pühakodasid Lohusuus, Tänassilmas ja Kohilas ning lihtsa põhiplaaniga, kuid rohke dekooriga Tapa kirikut, siis hakkab päris hästi silma, et Tartu Aleksandri kirik on ruumilt ja vormilt midagi sootuks teistsugust. | Joonised Ajalooarhiivist, muinsuskaitse eritingimuste dokumendi lisades pdf-s siin |
Kultuurimälestiste register ütleb Aleksandri kiriku kohta järgmist: "Kirik on monumentaalne vene modernstiili sugemetega ristikujulise põhiplaaniga hoone, mille välisdekoori projekteerimisel on lähtutud Vladimiri-Suzdali vanavene kirikuarhitektuurist. [...]" See ongi see huvitav märkus, mille koha pealt tahaks kohe oma arvamusega vahele hüpata. See Vladimiri-Suzdali nimi on jooksnud ühest tutvustusest teise, kõige varem esinevad need sõnad-nimed vist 1987. aastal Aleksandr Pantelejevi Tartu kirikute inventariseerimisdokumentatsioonis, kus seisab: "Stilisatsioon Vladimiri ja Suzdali vana vene kirikute järgi [...]" ja ma oletan, et sealt see määratlus kõigisse edaspidistesse dokumentidesse tulebki. Sellega, et stilisatsioon, olen vägagi nõus, muuga aga polemiseerin: mu meelest ei ole Aleksandri kiriku arhitektuuril Vladimiri-Suzdali keskaegsete ehitistega muud ühist kui valge värv ja võib-olla ka eeskoja ja soklikorruse välisseina krohvile markeeritud kiviplokkide piirjooned. Vladimiri-Suzdali keskaegsed kirikud, nn "Venemaa romaanika", on ju õigupoolest enamjaolt hoopiski lihtsa liseenidega liigendatud rissttahukalise kujuga, kitsaste profiilpalenditest ümbritsetud aknapiludega, ümarate zakomarade horisontaalse rütmiga, samuti rõhutab horisontaalsust hoonete dekoor, nagu kaarfriisid ja petikarkaadid. Näiteks 20. sajandi algul ehitatud see Nikolai kirik Moskvas on vägagi Vladimiri-Suzdali stiilis. Üksikut Vladimiri-Suzdali arhitektuurist laenatud motiivi, nimelt horisontaalset rohke raiddekooriga petikarkaadi kasutab see vanausuliste kirik-kellatorn. |
Meie kirik on hoopis teist masti, ta pole sugugi rütmilise horisontaalsust rõhutava dekooriga, vaid näeb oma kõrge püramiidi kujulise katusega üsnagi pasha moodi välja. Nii et kui selle ida poole jääva kandi keskaegset arhitektuuri meenutada, läheb mõte pigem 15. sajandi ehitiste peale, mis Vladimiri-Suzdali harmoonilise majesteetliku arhitektuuriga võrreldes hakkasid just sel ajaperioodil keskosa suunas kõrgust koguma. Nagu näiteks Androniku kloostri peakirik Moskvas, või selle stiili oletatav eeskuju, 13. sajandi Paraskeva kirik Tšernigivis, - ainult et hoolimata mõningasest kõrgusse kasvamisest pole ikka päris see, esiteks on Aleksandri kiriku katuse tõus palju hoogsam, teiseks puuduvad need arvukad kokošnikud. Huvitav on, et ehitiste kuju edasine muutumine viis seal välja uudse vormini, nimelt kõrge tahulise telkkatuseni, mille päritolu ja kujunemise kohta on lausa seitse-kaheksa eri hüpoteesi. |
Veel Vladimiri-Suzdali arhitektuurist. 2019. aastal ilmunud artiklis kogumikus "Eesti kunst 4" täpsustab A. Pantelejev ajaperioodi, kust peaksid pärinema arhitekti inspireerinud Vladimiri-Suzdali ehitised. Nimelt otsib ta seal kiriku arhitektuurilist eeskuju Vladimiri-Suzdali piirkonna 17. sajandi arhitektuurist. Õnnekombel polnud keeruline selle ehitusperioodi kohta uurida, sest selles telkkiivri-arhitektuuri kohta kirjutatud artiklis on kõik 16. ja 17. sajandil sealkandis ehitatud kivikirikud üles loetud. Väidet 17. sajandist pärinevate arhitektuuriliste eeskujude kohta võib mu meelest ka võtta nii ja naa - sellel perioodil oli Moskoovia kunagise Vladimiri-Suzdali vürstiriigi juba ammu alla neelanud ja sealne arhitektuur samade tunnustega - puitarhitektuurist laenatud kaheksa- või vahel ka rohkematahulised telkkatused hulktahulisel tambuuril, vahel väikese sibulkuplikesega tipus, torni ahenevate ringidena ümbritsevad kokošnikute read, ühesõnaga kõik need jooned, mis leiavad 19. sajandi akadeemilises historitsismis rohket kopeerimist. Selles 17. sajandi kivikirikute ehituspildis ei leidu aga astmetena üksteise kohal kerkivaid viilusid, mis Kolomenskoje kirikulgi jäävad omas ajas erandlikuks, ega kohta seal ka neljatahulist kõrget katust. |
Kaevasin algul päris suvaliselt internetis 19.-20. sajandi vahetuse juugendi ehk modernstiili (vn стиль модерн) kohta ja selle mõjude kohta kirikuarhitektuurile, leidsin selle teksti ja selle artikli, kus on lähemalt selgitatud, millest uue kirikuehitusliku stiili algatanud arhitektid lähtusid - nimelt et vastukaaluks 19. sajandi algupoole kroonulikule vene-bütsantsi stiilile ja 19. sajandi teise poole toretsevale ja eklektilisele Romanovite-pseudovene stiilile, mis sajandi lõpuks oli juba muutunud riiklikult soositud akademismiks, pöörasid nad monumentaalse lihtsuse otsinguil pilgu nii Vladimiri-Suzdali keskaegse arhitektuuri kui ka keskaegse Novgorodi- ja Pihkvamaa arhitektuurikoolkonna kirikute poole, mis tänapäeval on tunnistatud UNESCO maailmapärandi nimekirja väärilisteks. Kasutasin üsna juhuslikult ja õnnekombel leitud toreda õhinapõhise andmebaasi Art Nouveau World abi, kust leiab terve rea 20. sajandi algul ehitatud õigeusu kirikuid Ukrainast ja Venemaalt. |
Side Venemaa keskaegse arhitektuuriga, sealhulgas Vladimiri-Suzdali ehitistega, on selles huvitavas sajandialguse juugendilises historitsismis selles mõttes olemas, et oma rahvusromantilise stiili otsingud kirikuehituses, ennetades juugendit, hakkasid pihta 1880. aastate algul valminud pisikese Abramtsevo kirikuga, mille Mamontovi Abramtsevo mõisas tegutsenud särasilmne kunstnikekommuun ise otsast lõpuni ehitas ja kujundas, uurides samal ajal inspiratsiooni saamiseks keskaegseid ehitusmälestisi, eelkõige Nereditsa kirikut Novgorodimaal (mis purunes rängalt Teises maailmasõjas, kuid taastati varemeist just nendesamade kunstnike kirjutiste, kavandite ja märkmete järgi). |
Samas polnud Abramtsevo kirik üheski mõttes Nereditsa kiriku koopia, vaid kujunes tegijate poolt taotluslikult uueks terviklikuks kunstiliseks interpretatsiooniks. Et nad lähtusid välisdekooris Vladimiri-Suzdalimaa 11. ja 12. sajandi valgest kivist ehitistest, tuleb välja nende tolleaegsetest kiriku ehitusega seotud kirjadest. Veel enam, Abramtsevo kirikul on osa detaile silmnähtavalt sellele eeskujule vastavad, näiteks sakkfriisid, madalreljeefne dekoor lääneakende kohal seinal (nagu sellel kirikul ja sellel) ja portaali tihedalt põimornamendiga kaetud ümarvöödiga arhivolt (nagu sellel 12. sajandi ja sellel 13. sajandi kirikul). Samas on Abramtsevo kirikul ka üsnagi art-nouveaulikuna mõjuvat lapsemeelselt 'rahvalike' ornamentidega keraamikadekoori, maalinguid ja arhitektuurielemente, mis puuduvad Vladimiri-Suzdali, Pihkvamaa ja Novgorodimaa kirikuil, aga esinevad paiguti 16.-17. sajandi Vene ehitisil ja mis olid 19. sajandi lõpuks ‘vanavene stiili’ märgina kindla koha leidnud nii akadeemilises historitsismis kui ka sajandivahetuse vene kunstnike romantilistel illustratsioonidel ja teatridekoratsioonidel. Mõtlen siin muidugi eelkõige paisutusega sambakest, mis on akna vahesambaks nii Abramtsevo kirikul kui ka Tartu Aleksandri kirikul. |