See nädal oli selline, mil arvestasin nelja maalimisepäevaga (teisipäev läks Tallinnas toimuva kursuse nahka), aga tegelikult olin ateljees ainult esmaspäeval ja reedel. Päris valmis sel määral, et oleksin ise rahul olnud, ma maali ei saanud, aga see oli igal juhul ka niisugusena hea kogemus.
Oli sama modell nagu mu esimeses tunnis, juhendajad oli MA ja AA mõlemad, ma ei teagi, kumb "ametlikult". AA-l on terav silm joonistuse peale, MA on mul peaasjalikult värvisid ja nende kompositsiooni korrigeerinud, joonistust vähem. Tema tundides on mu parimad hetked olnud sellised, et ta ütleb mingi pildikoha kohta küllaltki konkreetse parandusettepaneku ja kui ma seda proovin, siis see hämmastaval kombel töötab - ilmselt olen ma ise sel hetkel nii kinni, et ei leia seda õiget kohta üles, kust parandada võiks - kõik laigud ju panen ikka kaalutletult vaatlusele tuginedes paika, aga arvata võib, et kõik nad ei pruugi tervikusse haakuda. |
Esmaspäeval läks tohutu aeg, peaaegu tund, modelli sättimise peale - et kuidas ta panna sellisesse asendisse, et ükskõik mis kohast ebahuvitav maalida poleks. Ma ise seadsin end akna alla, et maalida modelli pea poolt lühenduses - et mahub hästi pildile ära ja tundus sel hetkel äärmiselt huvitav, palju etem kui vaadeldes pikutavat modelli täpselt küljelt - aga oma positsioonist akna all ei jäänud mulle eriti ruumi taganeda, et pilti kaugelt vaadata. Katsusin iga natukese aja tagant kaeda üle minu tagant maalija õla. Joonistuslikult oli keeruline modelli paiknemine sedasi väändes, nii et õlavööde oli ühtpidi ja vaagen selle suhtes enam kui 45 kraadi pööratud. Kadreerimise jaoks aitas pisivisand, reedeks oli modell natuke mugavamaks vajunud, nii et üks jalg jäi ikka veidi kaadrist välja. Selg paistis ses asendis ilus vormikas, aga kole palju oli sellist valguse-poolvalguse-poolvarjuga mängimist vaja, et need vormid ja see vääne ikka välja tuleks, ja see oli ikka kaunis raske.
Värvid olid samuti paras pähkel - safrani kanti kollane lina oli küll väga ilus, aga sõi täielikult ära modelli nahatooni (me pole kahjuks saanud maalida tõmmut modelli, seal ilmselt mõjuks see kollane hoopis teisiti). Kollase tasakaalustamiseks oli rippuvaks draperiiks valitud pastelsevõitu toonis, ligikaudu Egiptuse sinise värvi kardin, minu pildil muutus ta küll kangesti rohekaks, ja sätitud kortsus valge lina modelli alla ja taha, mis mul ka päris mitmevärviliseks läks. Kollasega oligi paras häda, esimese päeva pildil on ta kaunis äreva pintslilöökidest tekstuuriga, aga pildi huvides tuli seda rahutust aina vaigistada ja külmemaks muuta ning lõpuks oli ta vastu modelli keha lausa rohekas. Samas aitas see muutus suurepäraselt pildiruumi õigeks ajada. Sinine andis sinaka-roheka vastuhelgi kardina poolt ja kollane mõjutas nahatooni eespool enda vastas. Lumivalge ei sobinud nendega kuidagi, nii et maalisin ta eespool sinakamana ja modellist tagapool kollakamana - päris suur osa maalitud draperiist jäi reedel puutumata, parandasin seda ainult jalgade asendit muutes ja esiplaani siledamaks kohendades. |
Näha on nende kahe päeva lõpul tehtud pildid. Esimene on molbertil loomuliku valgusega, aga et terve nädal oli ilm kaunis pime (kuulsin seda kurtmist tagantjärele), tehti viimane foto ateljee eesruumis elektrivalguses (ettepoole jääva valge lina pealt saab aru, et värvid valguses erinevad, see osa mul jäi lõpus sama nagu ta algul oli). Võrreldes teiste töödega oli mu maal jälle väga rohkete lokaaltoonidega, neis oli vähe varjusust, ja figuuri oleks vaatluse najal kindlasti tahtnud veel kohendada. Ma arvan, et vaatan järgmise nädala lõpul, mis tunde pilt jätab, ja mõtlen, kas oleks võimalust üksikutes kohtades üksikuid värvilaike parandada või asendada, seekord siis ainult kompositsioonist lähtudes, sest modell on juba meelest läinud.
Teisipäeva õhtul olin Tallinnas Kunstiakadeemias õhtukoolis, kursuse nimi oli "Visuaalse kommunikatsiooni joonistamine", mind huvitas tutvustuse juures selle keelele keskendatus ja ma lootsin leida midagi täiesti teistsugust kui klassikalised joonistus- ja maalikursused. Klappis see, et ongi midagi täiesti teistsugust, millegi pärast arvasin, et tegemist on millegagi, mis seostub illustratsiooniga, kuid visuaalid tuli luua täiesti tunde pealt ja parem kui abstraktsed - see osa kursusest oligi väga huvitav. Minu suhe abstraktiga pole just väga hea, tunnen end ebakindlalt, kui pean tegema midagi täiesti oma peast - kardan, et maneerlikkus ja stereotüübid ujuvad kiiresti ligi - ja pigem meeldib mulle mingeid objekte kujutades abstraheerida. Siin olid aga lähteks algselt häälikud ja häälikuühendid, kõigepealt vaid musta markeriga, hiljem värvidega, edasi võrdlevalt toimetamata ja toimetatud lause (kusjuures tulidki täiesti erineva taju pealt pildid) ja eksponeerimisülesanne.
Mul olid kaasas põhiliselt laiad erinevat värvi markerid ja nendega oli kerge maaliks kätte minna, proovin järgmises tunnis kasutada teisi ja erinevamaid vahendeid. Tegin harjutustest väiksed üldvaated - häälikud ja ühendid on märgitud leheservadele, aga neid vist pole eriti hästi näha; kolm viimast pilti on toimetatud ja toimetamata lausest, ühel juhul erines lausetes ainult üks täht.
See oli väga huvitav ja värskendav kõik, aga täiesti etteaimamatu, kuhu sellega kursuse lõpul välja jõutakse. Kas on tegemist mulliajamisega või on teatud metoodika, millest ma esimeses tunnis veel aru ei saanud? Kuid kui teise linna sõitmise vaev välja arvata, oli kursusel seda huvitavat ja enneolematut ikka piisavalt, näiteks näha, kui erinevalt kõik õpilased ülesannetele lähenesid, seda poleks kuidagi saanud kogeda muidu kui rühmas koos joonistamisel, individuaalne tagasiside jäi selle laiema pildi kõrval minu meelest isegi üsna ebaoluliseks. Ma ei öelnudki lõpuks oma lemmikpilti - oli ka selline osa ülesandes - sest neid häid leidus isegi ühe õpilase väljapaneku piirides mitu ja igaühe kohta oleks ma osanud pikalt jahuda, miks see minu arvates hea oli. Nii et jah, kursus vastas vähemalt selles mõttes esialgu ootustele, et oli midagi täiesti teistsugust kui ma ootasin ja tuli teha täiesti muud kui seni.
Tartu-nädala kolmapäev ja neljapäev olid siiski sellised, et maalima ei jõudnud nagu kavatsesin, need kulusid hoopis ülikooli raamatukogus näituse ülespanemisele - oli mul selline tööamps. Näitus Ülo Torpatsi juubeliks sai kena kompaktne ja loodetavasti leiab vaatajaid; mul on kodus täitsa mitu Torpatsi suurema või vähema autorsusega raamatut ja meie maalistuudioski leidus inimene, kes on temaga ladina keelt õppinud ning lubas kindlasti näituse ära vaadata. Üsnagi tore oli üle pika aja näitust kujundada - kui mul aastail 2006-2017 raamatukogu kunstnikuna oli iga kuu paar näitust ja igale üksikule neist oli vähem aega keskenduda, siis nüüd sain seda üht näitust tehes mõnuga pabereid valida, fotosid mõõta, kirju uurida ja trükiseid kujundada nii, et oli võimalus töö veel teine kordki üle vaadata ja kohendada. Teisalt jälle tuli kogu materjal ette valmistada, ainult korra sai trüki tellida ja kõik tuli korraga vitriini pista - ei olnud võimalik selline jupitamine nagu vanasti raamatukogus, kus võis ühe foto ühel ja teise teisel päeval välja printida. Väike üllatusmoment oli ka - kavandasin plakatid teatud vabalt seisvatele infopostidele, mis mu töötamise aastail veel raamatukogus olemas olid, need olid aga utiliseeritud ja kiiresti tuli improviseerida midagi muud - õnneks leidsin majast sobiva asenduse, paremagi veel. Nii et päris töised ja toredad päevad olid kõik sel nädalal. |