Alustan üldse kõrvalepõikega, sest panin ühele fotole siin kaks olulist objekti, mida ühendab see, et nad on mõlemad pärit 1993. aastast. Üks on minu kunstiühing "Pallase" maalistuudio õpilaspilet ja teine on väike Peterburi koobaltvioleti pabersildiga tuub. Igale sisseastujale - toimus veel komisjon ja tehtud tööde vaatamine, et kas on üldse mõtet koolitada, jah - kingiti kümmekond sellist väikest värvituubi, ma mäletan sealt peale selle violeti kollast ookrit, mingit kroom-koobalt sinakasrohelist ja krapplakki. Ütleks, et see oli toonasel vaesel ajal ikka väga kõva sõna, minu jaoks vähemalt. Õpilaspilet näib mulle tõelise rariteedina (või on veel kellelgi alles?), seda muide ei pikendanud ma kunagi, sest 1993. aasta kevadsemestril olin ma juba ülikooli maaliosakonnas. Violett jäi mul toona alles, leidsin ta nüüd eelmisel nädalal vanemaid värve sorteerides ja kasutasin sellel nädalal peaaegu tervenisti ära. Vaat selline ajasild 1993 - 2020. Oli täitsa kõlblikus pehmuses veel. |
Stuudioõppe teisel nädalal oli jälle aktimodell, võtsin seekord täisfiguuri ette taustadraperii ja muuga . Sellel nädalal jagas näpunäiteid Evi Gailit.
0 Comments
Stsenaarium üks on see, et ma vägagi kipun unustama end lihtsalt seda modelli välja maalima. Sest noh, ilus ju ikkagi, huvitav ja puha. Hakkan hasartselt vaatama igasuguseid detaile: oo, näed kõht kumerdub siin kenasti, peaks selle vormi kuidagi välja tooma; aga siin, näed, on huvitav refleks käe alaküljel ja siin, vaata, kumab voodikatte värv nahapinnal nii ilusasti vastu. Ja tulemus on siis see, et need üksikud detailid lippavad käest minema ja mõjuvad küll eraldi võttes huvitavalt, aga ei hakka omavahel koos kõnelema. Stsenaarium kaks on variant, et modelleerimiseks põhiliselt chiaroscurot kasutades - olen ju hea joonistaja ja ei raatsi ega oska seda radikaalselt üle parda virutada - hakkab värvide mitmekesisus ära kaduma, kõik varjud lähevad halliks või mingit muud ebamäärast tooni - eiei, hall on väga huvitav toon kogu oma variantide mitmekesisuses, aga tal peab oma sõnum olema suuremas kompositsioonis teiste värvilaikude kõrval; kui ta hakkab tähistama kogu pildi ulatuseas ainult valguse puudumist, siis on midagi viltu. Stsenaarium kolm on see, et modelli enda keha peal on värvid juba ikkagi enam-vähem paigas ja nende omavahelised suhted on niisuguses tasakaalus, et modell on oma vormiga olemas, aga ümbritsev taust ja kangas, mille peal ta pikutab, on hoopis omaette elemendid mõlemad, nagu oleks modell paberist välja lõigatud ja taustale kleebitud. Selles mõttes, et tausta kujutamine on siis modelli enda kujutamisega võrreldes jäänud üheplaaniliseks, aga nad peaksid tegelikult ühes ruumis paiknema. Muide, sellesse punkti jäin oma koolitöödega tavaliselt pidama, sest edasi ei osanud minna. Järgneb reportaaž rajalt. Panin töö faasid õpetlikkuse mõttes ühele pildile kokku - esimeses visandis, reas kõige ülemine, mis valmis esimesel poseerimissessioonil, on, nagu näha, juba väga palju üldist paigas, on ka mõnusat spontaanset pintslijooksu, aga sporaadiliselt: pind on kaetud vaid osaliselt, mõnes kohas väga õhukeselt ja üldine mulje on just nimelt väga visandlik.
Ilmselt sain selle esimese stuudiokorraga teada oma nii-öelda automatismid; nüüd tuleks vaadata, kuidas neist teadlikult mööduda ja mitte keskenduda niivõrd objekti kujutamisele kuivõrd rohkem üldisele tervikule. Kuigi suure akti maalimine on ka füüsiliselt päris pingutav, ei läheks ma siiski väiksemale formaadile, sest elu on näidanud, et pisikesel pinnal olen nagu kännu taga kinni. Mulle väga sobib, kui juhendaja oskab end mingilgi määral sõnadega väljendada, mitte ei aja mingit mulli stiilis "see pole veel see, sa otsi veel". Kuidas ma otsin, kui ma ei tea, mida otsida? Selles mõttes MM õpetamine sobis mulle, et ta oskab oma mõtteid isegi väga täpselt arusaadavaks teha. Kuigi ta ise ütles, et maalib intuitiivselt, siis paistab, et vähemalt üritab ka õpilase kingadesse korraks astuda. Käisin esmaspäeval Tallinnas EKAs ühel megaägedal portreemaali kursusel. EKA avatud akadeemia täienduskoolitus, oligi Portreemaal. Kahjuks mulle korduvalt edasi lükatud kursuse ajakava üle päeva toimuvate tundidega augusti viimasel nädalal kuidagi ei sobinud (kirikulaulu pärast, templipühal lubatud laul), nii et see üks päev jäigi ainsaks korraks. Juba esimene tund oli väga silmiavav - sellel portreekursusel keskenduti mitte modelli võimalikult täpsele kujutamisele (mis polnud muidugi keelatud), vaid sellele, milliseid kunstilisi valikuid on võimalik teha juba enne maalima hakkamist. Esimese tunni fookuses oli vari ja mida sellega teha annab. Pisikavandite tegemine parima kompositsiooni valimiseks oli midagi, millest varem vaid üks kord ühelt õpetajalt olen kuulnud. Kasutada oli formaat A1, üks värv, lai pintsel ja palju vett, et värvist - minul oli marssmust - võimalikult palju varjundeid välja väänata. Olin üks kolmest tudengist, kes jõudis kahe tunniga kaks tööd teha - esimene oli mul joonistuslikum, teist üritasin maalilisemalt arendada. See on kursus, mida tahaksin soovitada ja kuhu ise ka uuesti läheksin, niipea kui võimalus avaneb. Kursuse juhendaja oli Toomas Tõnissoo. Tema stiil meeldis mulle ka väga. See kuidas ta kõneles karakteri leidmisest ja kuidas karakter sünnib maalija enda isiksuse dialoogist nähtavaga.
Ühe määratluse järgi on igasugune jutustava sisuga kujutav kunst literatuurne, lähtudes sellest, kas "alguses oli sõna", st et kas see kujutav kunst (taas)esitab mingit sõnadega kirja pandud lugu. Literatuurse kunsti selles mõttes puhtaim kuju on teksti illustratsioon. Kui see aluseks võtta, on valdav enamik varasest figuraalsest kunstist literatuurne, sealhulgas keskaja kunst, mille kohta küsiti. Ma ise ei tahaks varasest ja religioossest kunstist väga sõna "literatuurne" kasutada, isegi kui see on õige, sest mu jaoks on sõnal tõesti natuke mitte kõige paremat hinnangut andev toon. Ja igatahes on Tartu pallasliku kunsti foonil literatuursus enamvähem surmapatt ja "literatuurne" pildi kohta sõimusõna, mäletan seda veel oma koolist. Katsun nüüd kirjeldada, millest ma sõna "literatuurne" kasutamisel või mittekasutamisel kunsti kohta ise sageli lähtun. Kujutaval kunstil on oma väljendusvahendid kompositsioon, rütm, pind, joon, värv, jne, mis väljendavad ainult sellele kunstiliigile spetsiifiliselt seda, mida kunstiteos vaatajale tahab vahendada. Subjektiivne kaalumine, kas need väljendusvahendid kõik kokku prevaleerivad pildi sõnalise sisu üle või jäävad sõnalise sisu varju, ongi mind mõjutanud kasutama või mitte kasutama sõna "literatuurne". Avastasin muuhulgas, et see langeb osati kokku L. Priimäe selgitusega ühes tema 1997. aasta Päevalehe artiklis, mille puhul literatuursuse määrab mitte pildi sõnaline ümberjutustatavus, vaid tema "tagasijutustatavus", taaslähendatavus oma lähtetekstile. Mida täpsemini on pildi süžee, selles toimuv sündmus või lugu vahendatud, seda ühesemalt tõlgendatav ta on, kuid seda vähem ka jätab ruumi vaataja oma mõttele. Peeter Torop toob klassitsisti ja akadeemiku Ingresi ja barbizoonlase Millet' näite. Sama tähendust kannab ka literatuursuse käsitlemine selles artiklis liigse otseütlemise sünonüümina. Niiviisi kaaludes proovin vaadata mingeid omale huvitavaid meelevaldseid näiteid keskaja kunstist ja hilisemast ajast.
See nähtus läks vahelduva eduga edasi, ka hilisemas renessansskunstis (Itaalias maandus rahvusvaheline gootika pehmelt renessanssi) oli ka neid kunstnikke sinna ja tänna, mõned olid literatuursemad, nagu näiteks ülimeisterlik "Il Furioso" Tintoretto, mõned vähem või üldse mitte, aga mulle näib, et tänapäeva vaataja maitse jaoks (sh ma ise) on lakoonilisemad, monumentaalsemad ja üldistatumad teosed jäänud kõrgemasse hinda. Raske hinnata, kindlasti tajume nii vana kunsti tänapäeval teisiti kui loomisajal või mu poolest kas või 19. sajandil, või hoopis 1970. aastatel. Veel näiteid vanast kunstist - iseenesest mõista olid ülimalt jutustavad kirikuseinu täitvad usulise sisuga hiigelmaalid, nagu Giovanni Battista Tiepolo omad, aga ka 17. sajandi žanrimaalis oli see literatuurne element kindlasti olemas. Näiteks moraliseeriva kallakuga maalid mingi vanasõna teemal või lihtsalt olustikustseenid, mis andsid vaatajale vihjeid stseeni moraalseks tõlgendamiseks, näiteks Jacob Catsi embleemid ja vinjetid või Jan Steeni olustikumaalid või sama traditsiooni jätkaja 18. sajandi kunstniku Jean-Baptiste Greuze'i paksult moraliseeriva sisuga maalid, mis mulle isiklikult tunduvad lausa lääged. Ja samas, Rembrandt võttis oma motiivid piiblist, aga tema teosed on kõike muud kui literatuursed. 18. sajandi maalikunstist on mu lemmik Watteau, kelle galantseid pidusid võiks ju kah nimetada literatuurseks, aga kelle rõhuasetused on palju enam pildi atmosfääril ja tervikul. Chardini žanristseenid on sageli väga jutustavate pealkirjadega, ent sealgi on suurem rõhk atmosfääril ja tema maalitehniline meisterlikkus materjalides, faktuurides ja tekstuurides on lihtsalt imetlusväärne. Hilisemad Boucher ja Fragonard on mu silmale seevastu väga literatuursed, ehkki mulle meeldib väga Fragonard' pintslitöö.
Üks 20. sajandi näide. Millegipärast on Olev Subbi ühes intervjuus (Kunst 61/1, 1983) Eduard Ole "Reisijaid" nimetanud literatuurse sisuga maaliks - ma küll ei nimetaks, sest kuigi on tegemist olustikulise figuraalse motiiviga, on seal värvide kooskõla ja joonte ning pindade kompositsioon, samuti tukkuva naise kaunis nägu pildi keskmes nii olulised, et küsimus, kas seal on mingi jutustav sisu või mitte, jääb maali enda kõrval tagaplaanile. Ma ise ei kasutaks seda sõna. Lisan ühe silma jäänud kirjutise ka 21. sajandist. Postimehe ajakirjanik Alla peab "lihtsakoeliseks ning literatuurseks" Edward von Lõnguse Koidula ja Tammsaare kujutisi tänaval kügelevate töötute-kodututena ning alasti keisrit, seda küll võrdluses 100-aastaste eestlaste seeria mitmekihilisusega - et need varasemad tööd on lihtsama ideega, sellega isegi nõustun, kuid literatuurseks poleks neid võib-olla nimetanud, sest loo peab vist vaataja siiski ise välja mõtlema. Kunstnik kasutab oma loomingus küll rõõmuga pastišši ja tsitaati (vt siin ja siin ja siin jne), mis peaks olema kunsti laenatud kirjandusteadusest (parandage mind kui eksin), selles mõttes võiks ju literatuursusega sidumine sobida, aga mul see sõna küll Lõngusega seotuna esimesena pähe ei karga.
Tegin teisipäeval kiire tiiru pärastlõunal botaanikaaias ja vaatasin, mis juhtub. Visandid olid väikesed A5 plokilehtedel, katsetasin erinevaid materjale ja tehnikaid.
Akvarellikasutuses olen nutuselt kogenematu, hale lausa vaadata. Need on vaid visandid, kusjuures mõlemal on omad head kohad. Õlipastelliga tegin ühe visandi rohelisi, kollaseid, halle ja pruune toone kasutades, teise aga nii, et viskasin kõik rohelised karbist välja ja segasin roheluse toonid sinistest, kollastest ja punastest. Ütleks, et see teine sai huvitavam. Väike paberipind mõnevõrra ahistas. Lisan tuleviku jaoks ühe lingi erinevate tehniliste tindipliiatsite põhjaliku arvustusega ja olen meelitatud, et too joonistaja on mu valitud töövahendi (FCEP) heaks kiitnud. Aga võiks rohkem erinevaid katsetada.
Tõstsin selle kirjandusfestivali teemalise postituse muude nikerduste alla
Jätkan siin oma subjektiivsete heietustega.
Järgnevast mul pilti ei ole, aga tõeliselt rõõmustas mind, et lehvikuga maadam ühes kitsas seinas oli vabanenud kahest groteskselt irvitavast naabrist - kes uuesti näitusele läheb, leiab need kaks algsest asupaigast üsna kaugelt. Roosa Daam mõjus täna tänu oma üksiolekule palju varjundirikkamalt, iseloomukamalt ja salapärasemalt. Vaataja saab nüüd oma tähelepanu ka vähimatele värvivarjunditele koondada.
Hirmsad kiired ajad on olnud vahepeal. Plaan nähtud näitustest kirjutada on juba kahe nädala tagune. Tegelikult esimene inspiratsioon mõtteid kirja panna tekkis Evi Gailiti näituselt 'Ükskord oli öö'. Aga kui värskendamiseks Mikkeli-galerii tee ette võtsin, oli uks suletud, hoolimata lubavast sildist uksel. Nii jääb '... öö' teiseks korraks ja täna kirjutan teistest. Olgu nüüd kohe öeldud, et ma panen kirja ainult oma mõtteid ja siit mingit süvaanalüüsi ei leia. Ja veel, mulle ei meeldi lugeda kirjapanekuid stiilis 'kunstnik a tööd on nagu kunstnik b tööd', nii et midagi sellist ma ka ei kirjuta (kui ehk vaid juhul, kui sarnasus liiga suur, ilmne ja kõikehõlmav... ja muud polegi). Maalikunstis juhtub ikka, et mõni avastus tehakse mitmel korral. Iga maalija alustab algusest ja liigub oma rada, mis võib nii ja naa juba mõne käidud rajaga ristuda. Eero Ijavoinen, '2014' TÜ raamatukogu kohvikus Ma ei teadnud sellest kunstnikust mitte midagi. Aga mõnelt varasemalt näituselt on tema tööd silma jäänud. Hiliseim neist Tartu kunstnike aastalõpunäitus - seal küll oli mul lausa kahju, et suur maal oli võrdlemisi nurga taga eksponeeritud, oleks tahtnud ka distantsilt kaeda. See siin ei tähenda nüüd seda, nagu ei kannataks tema maalid lähedalt vaadata. TÜ raamatukogu kohvik on mu enda jaoks selles mõttes teistsugune näituse vaatamise koht, et seal käin ma peaaegu iga päev. Mõni päev ka mitu korda. Nii jõuavad pildid seal rohkem tuttavaks saada ja rohkem mõtteid tekitada. Üks mu lemmikutest on nurgatagune säravoranži tooniga, mis on rohkem valguse käes ja millele saab ka kaugelt kohviku teisest otsast pilgu heita. See muide ka mängib päevavalgusega, nii et erineva ilmaga võib ta erinev näida. Kandilised miskid seal hakkavad meenutama kord aknaid, kord kandmikku või lauda, siis jälle paberilehte ning loovad seostepilve, kus on kohal mõtlemine, näitamine, andmine, väljast sisemisse vaatamine, süvenemine ning avastamine, ka värvid on selge rõõm ning pilk võib kaua mööda pildipinda ringi jalutada. Võrreldes sellega tunduvad tagaseinas asuvad kaks äärmist maali, kus tegelaseks nurgeline põiming, sinised ning halltoonid ja musta-valge vastandus, hoopis jutustavamad ning selle võrra jõuab nende vaatamine ka kuidagi kiiremini lõpule (tegelikult on nad lihtsalt oma karakterilt erinevad, ja mitte halvemad, reljeefsus ning pintslitöö annavad oma mõõtme ja ka nende vaatamiselamust jagub pikalt). Läikivapinnalised värvilised risti- ja lehemotiiviga tööd avavad end aeglasemalt ja oleks justkui kahe vahepeal. Näitus on ka kenasti komponeeritud, tööd täiendavad üksteist. Üks mõte käib küll kõigi nende maalide kohta ühisena - minu meelest hea näide, kuidas kunstnik ka omas mullis istudes, järgides sisimas tekkinud väljakutseid ning maalides oma (mittenarratiivset) mõtteilma võib luua, hea, huvipakkuva, vaadatava, kaasamõeldava maaliväljapaneku. Kõik kunstnikud jutustavad lugu, aga see lugu sünnib iga vaataja peas, eks? Näitusejutt järgneb, liigume järgmisele näitusele - P.S. ma alles täna märkasin, et töödel on ka pealkirjad!!! Juba nädalaid sai pilte vaadatud, aga ei osanud sugugi pealkirjadest puudust tunda :)
Neli vaadet valmisid Palupõhjal ühe nädalavahetuse jooksul.
Tee pildil annab sügavust ja juhatab vaataja silma pildi sisse. Ja vastab see tõele või mitte, aga mulle on ikka tundunud, et tee mõjutab vaatajat mingile loole mõtlema. Tee kulgemine pildil paneb mõtte kulgema. Tee kujutamisel on aga raske monotoonsust vältida ja ruumi saavutamine on mõnikord päris raske pähkel. Hea põhjus ikka ja jälle proovida.
Kohalejõudmine. 2012. 36 x 31 cm. Värvilisele alusele kiirelt visandatud pilt, millele eelnes pikk-pikk vaatlemine. Rutakas pintslitöö andis laheda spontaansuse, mida alati üldse ei õnnestu saavutada. Talu juurde viiv tee andis pildile nime - kes seal on käinud, eks need tea. Teised vaatajad peavad oma loo välja mõtlema.
Pukal maalitud väikesed visandid on oma iseloomult kuidagi märksa klanitumad, kasutasin oma tavaliste kulunud ja karvaste seaharjasepintslite asemel sünteetilist akrüülipintslit. Nunnude majakeste ja hoolitsetud aedadega suvituskohaga isegi sobib.
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|