Kaks nädalat möödusid nii, nagu osaleks ma eksperimendis "kui vähese kohalkäimisega on võimalik pilt ära teha?". Talve saabudes on olnud raske kümneks kohale jõuda ja nii olengi maalinud korraga heal juhul kaks tundi, kehvemal tunnikese, ja mõni päev on ka vahele jäänud ühe ettevõtmise pärast - valgustan seda allpool. Mitte et maalimise kiirus oleks kuidagi tähtis, see sõltub paljus temperamendist, aga pigem on olnud oluline tunda, et ma tean oma tempot ja püsin järjel. |
Kirjutangi neist kahest nädalast korraga.
0 Comments
Sel nädalal oli poseerimas kunagi sinise kleidiga maalitud heleda jumega modell - istuv akt, heleroheline sohva ja tumeroheline draperii, hammaste murdmiseks ka lumivalge lina modelli jalgade all. Mina jälle otsustasin teoks teha oma kunagi antud lubaduse võtta väiksem formaat ja vaadata, mis maalides juhtub - alused olin juba eelmisel nädalal valmis teinud. Juhendaja oli MM, kes mulle seda väiksemat formaati soovitaski.
Juba ammu on mind natuke nörritanud, et suuremat pilti maalides kulub pinna katmisele ütlemata aeg - ja peaks siis ainult modelli maalima, kes võtab enda alla murdosa sellest pinnast, aga ei, taust tuleb ka lõuendile kanda ja taustaks valitud värvidest hakkavad modelli toonid kenasti sõltuma. Nende kokkumäng annab lõpuks pildi meeleolu, ruumi ja valguse. Nii et pole pääsu suurte pindade katmisest ja sellele läheb teinekord väärtuslik aeg, mil kibeleks tegelikult juba modelli kallale asuda. Väikese formaadi puhul pääseb sellest tõesti. Pärast kahetunnist maalimist (jäin jälle hiljaks nagu viimasel ajal sageli) oli taust peaaegu täiesti valmis ja modellile esialgsed värvid antud. Kokkuvõttes olin esmaspäeva lõunaks pildiga sama kaugel kui suurema formaadiga olen olnud umbes neljapäeva hommikuks (selleks ajaks on tehtud umbes kaheksa tundi tööd). Nüüd võiks sellel teemal isegi matemaatikaülesande koostada "...siis mitu suurt ja mitu väikest pilti jõuab ta maalida 16 tunniga?" - aga seos pole loomulikult nii lineaarne.
See nädal oli selline, mil arvestasin nelja maalimisepäevaga (teisipäev läks Tallinnas toimuva kursuse nahka), aga tegelikult olin ateljees ainult esmaspäeval ja reedel. Päris valmis sel määral, et oleksin ise rahul olnud, ma maali ei saanud, aga see oli igal juhul ka niisugusena hea kogemus.
Sellel nädalal oli sohvale draperiiks visatud päratu safrankollase-oranžika-punase kirjust läikivast kangast kardin, mitte küll niisuguse erksusega nagu minevanädalane geraaniumiroosa taustakangas, ja modell oli heledamapoolse jumega ja heledate juustega akt. Mul tulid töös ihutoonidesse kohe rohelised sisse, sest keha värvid paistsid kõik õrnemad ja punasele vastupidises suunas kiskuvat sellel taustal, aga refleksid olid jälle punased ja oranžikad. Üsna keeruline tundus. Juhendaja oli MM, kelle leivanumber on suured üldistused ja laiad varjud ja värvikasutus, detailide kallal nokkimisest ta seevastu eriti ei pea.
Sel nädalal oli õnn maalida titekõhukesega modelli, hilinesin tundi ja sain valguse poolest kaunis pimeda koha, aga sealt oli väga ilus profiilivaade. Modelli pildile kadreerimisega mässasin hea hulga aega, päris õige võib-olla see peaaegu-servale-nõjatumine polnud, aga siis jäi hulga ilusaid valgusepindasid pildi keskosasse. Taustal oli tegelikult üks kaasõpilane, aga ma aimasin, et tema paigutamine sinna pole vast kerge ja võib minna kirjuks, sellepärast paigutasin sinna hoopis Mägi maali repro, mis muidu jäi rohkem paremale. Ei jätnud seda ka muidugi kommenteerimata lausega "Ma L-t ei hakka maalima, panen sinna hoopis selle Konrad Mägi maali, mis näeb hulga parem välja - " see kõlas täpselt nii halvasti nagu siin kirjas, õnneks keegi ei solvunud.
Jõudsin juba eelmises postituses kõvasti hädaldada, et pilt jäi pooleli ja edasi tegutsemiseks napib julgust. Tõsi mis tõsi, rohkem kogemust on mul pikaajaliste poseerimistega, aga mitte sellise visandlikkusega, mis visandlikkuseks peab jääma ka valmis pildis. Esmapäeval poseeris sama modell uuesti ja minu edasine töö maaliga nõjatus kaunis sagedasele kinnituse otsimisele juhendaja käest. Unustasin selle eelmise nädala kohta kirja panna, aga eelmisel ja sellel nädalal mõlemil jagas näpunäiteid Maire Aarsalu. Juba on mulle selgeks saanud, et erinevate juhendajatega tulevad natuke erineva lähenemisega maalid - igaüks näeb seda värvikäsitlust ja lõpetatuse-lõpetamatuse suhet pisut erineva nurga all, mis sest, et põhimõte on äratuntavalt sama. Üks asi, mida MA päris mitu korda rõhutas, oli töös värskuse hoidmine - ses kontekstis ei ole visandlikuna mõjumine paha, aga maal peab samal ajal mõjuma ka lõpetatuna, vaat selline köielkõnd siis.
See septembri lõpu ja oktoobri algusega nädal kujunes tõeliselt ogaraks, nagu neid ikka vahel harva leidub - jõudsin end optimistlikult registreerida esmaspäevase, neljapäevase ja reedese modelli maalimiseks ja esmaspäeval jõudsin maali isegi alustada, aga siis hakkasid muud tegevused end jõuliselt vahele suruma - töömess, mille ettekandeist üritasin iga päev midagi jälgida, et oleks pärast töötukassale millestki aru anda; sünnipäev, mil sai koos külalistega elus esimest korda projekti kirjutatud üheks rühmanäituseks; kirikupüha ettevalmistused ja laul; laupäevase kontserdi proovid ja kontsert ise - olukorras, kus tegevusi on palju ja ei õnnestu korralikult süveneda või siis tuleb hambad ristis süveneda väga napi ajaga ja kõige krooniks jäävad enda jaoks plaanitud asjad tahaplaanile, on frustratsioon ja rahulolematus väga tõenäoline tulemus. Pole suurem asi tunne, õnneks on selliseid aegu minul tõesti harva. Mõnel võib iga päev selline olla, aga eks see taluvus olegi inimestel erinev. Ma loodan, et järgnevad nädalad mulle enam sedasorti põnevust ei paku.
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|